Asjalik pooleteisene!

1. aprillil ehk homme saab Kristofer pooleteist aastaseks. Ütlen nii, et viimane pool aastat on lennanud kiiremini, kui 2x pool aastat tema esimesel eluaastal. Mis siis on toimunud tema, minu ja meie elus?

Kuna ma tegin postituse ka vahetult enne tema 1,3 aastaseks saamist (lugeda saad siit), siis jätkan sealt, kus nö pooleli jäi:

- Kristofer õppis viimase poole aastaga jonnima, aga ma olen juba jõudnud ka kohaneda selle ealise iseärasusega. Nüüd, tagant järgi vaadates, saan aru, et alguses olin ma veits šokis, et mismõttes sa hakkad protestivalt nutma, kui ma KOHE ei anna sulle soovitud asja või pistad röökima, kui ma sind vannist välja võtan. Ärritusin ja ei osanud muud teha, kui pahandada temaga selle jonni pärast. Siis hakkasin tähele panema, mis hääletooniga ma räägin ja see ei meeldinud mulle. Asjaolu, et minu ärritus suurendas veelgi Kristoferi ärritust andis ka innustus käituda teistmoodi. Ma lihtsalt hakkasin endale iga jonni ajal meelde tuletama, et ta on vaid laps ja ei oska ennast muud moodi praegu väljendada; et ta ei tee seda meelega. See aitas mul säilitada enda keset ja nüüd juba saame väga hästi hakkama. Nt täna poes ta lihtsalt karjus, sest tahtis pangakaardi makseautomaati näppida, aga oli kärus ja ei ulatunud (väidetavalt, mida rohkem laps nõuab oma tahtmist, seda tahtejõulisem ta on- parem olgu nii! :D). Noor müüa vahtis mind küll sellise näoga, et "minul küll nii kasvatamatud lapsed ei tule!", aga ma juba suutsin stoilise rahuga oma toimingud lõpetada ja paar minutit hiljem last ka maha rahustada tähelepanu mujaleviimisega.

- Krostfer jääb lõunaunne ilusti ka toas magama ja ööd on meil täitsa mõnusad (esimese eluaasta und tuletan meelde siiski siiani külmavärinatega ja ahhetustega). Üldiselt on ta mul graafiku-laps, st et söögiajad ja uneajad on enam vähem ühel ja samal ajal. V.a. erandlikud päevad, kui sõidame teisse linna.

- Ma olen ka ise kohanenud kogu selle kammajaaga, mis kaasneb söögitegemise, koristamise ja ainult tunniajase pausiga lapse lõunaune ajal. Võib öelda, et ses osas praegu kõik toimib!

- Kristofer ütleb kaks sõna vene keeles: mama ja baba (vanaema) ning ülejäänud eesti keeles: emme, padi, tekk, kodu, pood, voodi, puu, lill, lind, saba taha (kui paneme mobiili laadima :D), aua (koer ja ka kass), nämma, paber, kokku ja tegelikult veel muud ka, aga mul ei tule meelde kõik.

- Sööb enam-jaolt juba ise, joob tassist ise, väikse abiga hakkab juba ise riidest lahti võtma ja üritab ka ise riidesse panna, kuid see veel ei tule hästi välja (üritab ka mind riidesse panna, nt mulle tosse jalga pannes)

- Järjest rohkem musitab ja kallistab ja tuleb sülle, et olla lähedal või tahab kaissu. Seda kõike väljendab ka kaisukate peal. Musitada tahab ta minuga eriti palju :D Kõhukalli on ka lemmik, st et kui näeb mind riideid vahetamas ehk mul kõht on paljas, siis tõstab oma särgi ülesse ja tuleb minu juurde ehk siis meie kõhud kallistavad ja tema kallistab mind :D

- Väike murekoht on meil selles, et ta ei taha enam jääda ühegi hoidjaga, isegi mu emaga mitte. Iga kord, kui ta tunneb, et ma hakkan lahkuma, siis lihtsalt klammerdub minusse ja on niiii õnnetu ja solvunud näoga, kui ma uksest välja lähen. Oeh.. Äkki on see kiiresti mööduv? Enne pole kunagi sellist probeelmi olnud. Natuke näitas küll oma paha meelt, aga ei klammerdunud meeleheitlikult. Beebina oli üldse väga rahulik kõikide suhtes.

- Nüüd hakkab meil potitreening :) Tundub, et mingi aeg ma magasin tema märguanded maha, kui ta ütles, et miskit mähkusse tuleb. Vaatame, kuidas nüüd hakkab minema.

- Isiksusena on temaga juba nii põnev! Suudab juba palju paremini väljendada seda, mida tahab ja vahepeal jutustab pikad jutud maha, omas keeles muidugi. Kui ma pahandan temaga, kui ta teeb midagi, mis on keelatud, siis ta tõstab ühe näpu ülesse, muutub ülitõsiseks, raputab pead ja hakkab midagi oma keeles jutustama. See on sel hetkel nii naljakas, et ma ei suuda ise enam tõsiseks jääda :)

Kaal: 12,3 kg
Pikkus: 85 cm
Lõikunud kõik 16 hammast
Päevauni 1-1,5h
Ööuni 11 h (21.30-8.30)

Mõned pildid ka:

"temaga ma olin koos sünnitusmajas"

uudistab uusi susse

peale SPA-käiku

ilusa ilmaga oleme ikka metsas tiirutanud

alles ärganud

 emmega

ei olnud veel meelest läinud, kuidas vastsündinut käes hoida

 maja ees ilma nautimas

 esimene liivakasti mäng

värske õhu tudu

pool aastat tagasi ehk 1 aastane Kristofer

ikka issi nägu ka

Vaadates meie kulgenud 1,5 aastat ikka ja jälle ma tõden, et miskit asjad on sealt ülevalt poolt paika pandud. Ta avab ja õpetab mind. Tervendab sügavatel tasanditel. Raskeid päevi on ka meil, mõlemil, kuid mis väikelastega peres neid ei oleks.

Lapsevanema roll pöörab su elu pea peale ja tõmbab vahepeal täielikku kaosesse, kuid sa ei igatse hetkekski tagasi oma vana elu, mis oli enne seda- see on huvitav paradoks :)