Sõidan täna varahommikul kooli poole. Olen kohe esimene kaitsja. Närvi sees peaaegu ei olegi. Magasin ka nii hästi, et hommikul ei suutnud kuidagi unest ärgata. Ainuke et kooli poole sõites.. pisarad valguvad silmadesse. Ei, need ei ole hirmu pisarad. Need on pingelanguse pisarad, õnne pisarad. Mu ees rullub lahti 9 kuune kooliperiood. Teekond täis valikuid, lapsehoiu organiseerimist ja võitlust iseendaga.
Mu kooli algus ja kolimine Tallinna satus ühele ajale. Mul oli 2009 aastal alustatud magistriõpingutega ja üks aasta sellest tehtud. Suhteliselt viimasel hetkel sai 2015 aasta suvel otsustatud, et naasen ikkagi kooli tagasi ja lõpetan magistri ära. Ei ole need poolikud asjad elus head.
Ühe sõbrannaga oli kokku lepitud, et tema hakkab väikese tasu eest Kristoferi koolipäevadel hoidma. Vahetult enne kooli algust aga selgus, et isiklikel põhjustel ei saa see sõbranna mind lapsehoiuga aidata. Tollel hetkel oli see paras šokk. Ma olin juba kooliõpilaste nimekirja kantud ja kolimise protsess samuti pooleli. Tagasiteed ei olnud ja Kristoferile polnud ka hoidjat, loengud kohe kohe algamas. Proovisin otsida nö kutselisi lapsehoidjad, aga ei õnnestunud see tegevus. Siis satus mu teele, või õigemini andis mu sisetunne märku, et võiksin võtta ühendust ühe tol hetkel veel tuttavaga, et äkki saame lapsehoiudiili teha- tema hoiab minu last ja mina tema oma vastavalt vajadusele. Minu suureks üllatuseks ta oligi nõus ja selle 9 kuuga sai Maarjast meie päästeingel, kes hoidis armsalt Krisi minu koolipäevadel. Väga suurteks abilisteks olid veel kaks sõbrannat, Heili ja Essi, kellele olen samuti ülitänulik! Ja samuti mu üliarmas Haapsalu pere :)
Minu kooliskäimiste planeerimine nägi umbes nii välja, et iga kuu ja iga nädala alguses vaatasin ma tunniplaani ja siis hakkasin helistama, kirjutama ja küsima- kes, mis päeval, kui kaua saab Krisi hoida. See oli meeletu logistika ja pidev palumine. Seda on raske sõnadesse panna, kui palju mulle tähendab see abi, mida mulle Krisi hoiuga pakuti. Oli ka päevi, kus näiteks ema pidi kell 7 hommikul bussiga puhkepäeval Tallinna startima, et ma jõuaksin kella 10ks kooli. Sõbrannad käisid oma lastega minu juures (kooliaasta alguse perioodil kui Kris veel väike oli) ja viitsisid siin tunde olla. Kogu selle protsessi juures oli lähedaste tugi ja olemasolu see, mis andis mulle nii palju positiivsust ja jõudu.
Raskeimad hetked olid aga kohe alguses, kui 1. oktoobriks pidi esitama magistritöö projekti. Täpselt lapse sünnipäeva päeval. Ma olin alles kolinud, üritasin sisse elada uude elukorraldusse ning nagu ikka Kris tajus kogu seda stressi, magas halvasti, oli jonnine jne. Juhendaja leidmine, projekti koostamine, magistritööle suuna ja raamistuku andmine- kõik see paari nädala jooksul. Ainuke vaba aeg selleks oli siis ja ka edaspidi Krisi uneajad päeval nii 1,5h ja öösel. Ja kuna ta õhtuti stressis olles kipus iga mõnekümne minuti tagant nutma ja mind kaissu tahtma, siis võite ise arvata, kui võimatu tundus mulle, et ma saan selle projekti valmis. Ma nutsin ja tahtin loobuda. Mõtlesin, et ma olen täiesti segane ja võimatu ülesande ette võtnud- lõpetada täiskoormusega magistriõpinguid kaheaastase lapse kõrvalt, kellega ma elangi üksi ja kui meie kogu perekondlik tugivõrgustik on teises linnas. Mis mul küll arus oli!
Aga ma punnitasin. Ja sain esitatud. Edasi koolitükkide osas läks libedamalt, aga ikka ja jälle oli paras ettevõtmine kooliajaks Krisile hoidja saada ning haigusteperioodil tuli teha väga raskeid valikuid- kas riskida ja viia laps natukene tõbise lapsega pere juurde või mitte minna tähtsasse loengusse. Sa jätad lapse, sõidad kooli ja mõtled, kas see on kõike seda väärt? Äkki ikka on see üks hull ettevõtmine?
Ikkagi jätkasin. Koolitükke ja eksamiks valmistusi tegin hilisõhtuti ja päevi veetsin lapsega. Üks hetk hakkasin aru saama, et on aeg käsile võtta magistritöö kirjutamine. Mäletades veel värskelt sügisest tohutut stressi magistritöö projekti esitamisega, võtsin ma endale varuga aega. Märtsi kuust kuni mai esimeste kuupäevadeni ma kirjutasin pea iga vaba hetk magistritööd. Lapse päevauni ja ööuni. Ma ei lugenud raamatuid, ei vaadanud filme, ei chillinud õhtuti niisama, vaid kirjutasin. See ajas energeetiliselt juhtme üks hetk päris kokku, mida ma tajusin muidugi alles lõpupoole, kui kõik see oli kuhjunud, et ma endale ei saanud üldse aega võtta. Õnneks, kuna see oli ajutine ja läbimõeldud valik ennast natukeseks kõrvale jätta, siis mingit tohutut stressi sellest ei tulnud. Pigem, kui töö hakkas valmis saama ja hakkas vabat aega mai kuus tekkima, siis oli pimedast koopast väljaastumise tunne või talveunest ärkamise tunne- umbes nii et ahaaa.. muu maailm on ka olemas! Oh ja mina ise olen ka olemas! Mhhh.. vaba aeg- mis see on? Mida mulle võiks meeldida teha oma vaba ajaga? :P Päris naljakas oli :)
Üliäge Murphy oli üks päev enne lõputöö esitamist. Mul oli ajaliselt kõik paigas, et 1 päev enne ma vaatan viimased asjad töös üle, et järgmine päev trükki lasta, juhendajaga kohtuda ja töö kooli viia ja just see üks päev enne jääb Kris kõrgesse palavikku. Mul oli, et nagu mismõttes!? :D Ja mulle ei saanud keegi appi see päev tulla, sest ema ja vend olid tööl, sõbrannadel lapsed ja neid ma ei palugi haige lapse juurde tulla. Ravisin päev läbi Krisi ja õhtul kui palavikualandajaga magama panin palusin teda ja ingleid, et tal uni oleks hea ja ma saaksin töö lõpuni vormistatud. Hommikul sain vennaga kokkuleppele, kes tuli Krisi hoidma, kuni ma käin trükikojas, juhendaja juures ja koolis. Kui kõik see oli tehtud, siis arvake ära, kes oli terveks saanud? :P Õhtuks ei olnud enam Krisil mingit palaviku jälgegi ega muid sümptomeid. Ma räägin, ta lihtsalt tajub kõiki aspekte, mis minu sees ja meie ümber toimuvad!
No comments:
Post a Comment