Minu jaoks on alati olnud 1. september suurema tähtsusega kui 1. jaanuar. Kuidagi tundub, et just siis saab aastaring täis- suve lõpu ja sügise algusega. Kooli minemisega. Uued plaanid ja visioonid järgmiseks (õppe)aastaks. Kiire ja sündmusterohke suvi hakkab läbi saama ja augusti teises pooles on aega mõelda, mida ma soovin ja mis sügisest saama hakkab. Iga aasta on minu jaoks nii. Ma kohe naudin seda augusti lõpu vaikust ja planeerimistuhinat.
Ju on suur osa sellel, et mul on 1. septembril sünnipäev. Saabki ju iga aasta mu isiklik aastaring täis. 1. oktoobril on sünnipäev mu pojal. On mida oodata sügise tulekuga. Igal aastal tuleb mul meelde mälestus 1. septembri varahommikust, kus ma kõnnin kooli- läbi karge, mõnusalt jaheda hommiku. Need lõhnad, see tuhin minna kooli, olla jälle asjalik, kohtuda teistega. Mulle nii meeldis! Iga õppeaasta 1. septembril on alanud lillede, kingituste ja kallite inimeste naeratustega. Ja terve päev on olnud nagu topelt pidupäev.
Nii et jah, minu jaoks on 1. september uus (või siis vana) 1. jaanuar :) Sellel aastal on justkui eriline tähendus- selle aasta sisse mahtus lihtsalt niivõrd palju. Ma sain emaks ja ma kasvasin emaks; ma läksin lapse isast lahku ja õppisin selle reaalsusega elama; ma leidsin osakesi oma vanast minast ja samas kohtusin enda uue, täiskasvanuma versiooniga. Selle aasta sisse mahtus väikelapse imelise arengu jälgimine, kooskasvamine. Olen olnud seda usku, et kuni lapse 1. eluaastani ma pühendun jäägitult tema ja tema vajaduste rahuldamisele. Lapse 1. eluaastal võib hakata vaatama enda sisse, et aru saada, kuhupoole elus suund võtta ning mida ma üldse soovin ja vajan. Ja lapse 2. eluaastal saab vaikselt töömõtteid mõtlema hakata.
Ring saab täis, tsükkel läbi. Ma jäin ellu! Kuigi poja unegraafik öösiti on olnud viimane kuu leebelt öeldes võimatu- iga tunni tagant ärkamine on tavaline, mõni öö magab ta ka 15 min kaupa. Aga ma siiski tunnen, et emotsionaalselt on raskemad ajad selja taga. Ees ootab uus elukorraldus, uued mõtted ja visioonid.
Millal on inimene õnnelik? Kui ta laps(ed) on terved. Siis kui ta on ise terve. Ja alles pärast tuleb kõik muu. Ma tajusin seda täna nii sügavuti. Igapäevaselt me ei mõtle sellele, aga see on nii. Et kui sul on tervisega probleemid, siis kõik muu ei oma enam tähtsust. Ja kui su lapsel on tervisega probleemid, siis sa oled nõus absoluutselt kõik endast andma, et ta oleks terve. Ka oma elu. See on võimas tunne, kedagi niiväga armastada.
Niisugused mõtted selle elutsükli lõpetamiseks.
Kõik on olnud õpetlik ja rohkem veelgi. Sügav, valus ja samas puhastav.
Ma olen tänulik Kristoferi, iseenda leidmise ja armastuse eest, mida kogen.
Maailm on turvaline paik, kui mitte vastu võidelda.
kiigepoiss
suvitaja
varsti läheb liikvele
hetki tabamas (www.tunikova.ee)
No comments:
Post a Comment