need 10 aastat ehk kuidas ma jõudsin selleni, kes ma praegu olen

Vahelduseks elufilosoofilistele postitustele mõtlesin kirjutada sellest, mis teekond mul on olnud, et jõuda siia, kus ma praegu olen. Panin Krisi magama ja mõtisklesin, et mis need verstapostid on olnud ja avastasin, et mul on päris lõbus ja vahva noorus olnud. Paljud lugejad tunnevadki mu filosoofilist ja sügavamat külge, kuid miskit on veel, millest ma ei ole siin blogis enne pajatanud :) Teen nüüd seda.

RATE- Keskkooli ajal mulle meeldis lasta teha endast palju pilte ja panna neid kuulsasse Rate.ee keskkonda. Elu oli siis muretu ja vahva. Samas piisavalt pinnapealne, et mitte tunnetada sügavusi. Kuid nooruses on see minu meelest täiesti ok ;)

TANTS- Peale keskkooli lõppu kolisin ma Tallinasse, läksin panka tööle ja ka ülikooli. Justkui sellest oli vähe, otsustasin ma asutada Haapsalusse tantsukooli Dolce Vita (milles mind aitas väga palju varalahkunud sõber Tõnis Kulbok. Aitäh Sulle, et aitasid minu unistuse teoks teha!). Jah, kuna ma olin 8 aastat käinud balletikoolis, siis mu unistuseks sai oma tantsukooli avamine. Siis algaski 5 aastane trall mööda Eestit täis esinemisi.

JÄGER JA THE SUN- Oma tantsukooli pidades tekis mul uus unistus- esineda koos mõnes popi Eesti artistiga ühel laval. Mõni aasta hiljem see unistus ka täitus.Tänu Reginakesele sattusin ma jägerettide klubisse ja sealt edasi algas põnev jägeri-aeg ning ma saingi koos Tannuga ühele lavale. Nimelt tegime 2010 aastal kaasa The Suni suvetuuri. Oii neid aegu ;) (ülikool oli selleks ajaks läbi ja jätkus pangatöö)

 ja 2010 aasta Sunfest

(nagu näha, siis õppisin isegi tulepuhumise ära)

Videopildis: https://www.youtube.com/watch?v=jVLnuJC3-XA

KIRJUTAMINE JA ENDASSE SÜÜVIMINE- 23 aastaselt toimus mu elus ja minus endas "kriis", mille tagajärjel hakkasin asju vaatama teise pilguga. Eks ma vaatasin neid ka enne teise pilguga (mul alati tundus, et kogu selle meelelahutuse taga peab olema midagi veel..). Kriisi algus oligi "Jägeri ja The Suni" periood, aga kui see läbi sai, siis pöördus kõik. Üks hetk avastasin, et õpin sõbranna soovitusel Holistilise Teraapia Instituudis psühhoterapeudiks ja loen aina psühholoogilist ja vaimset kirjandust. Hakkasin tegelema heategevusprojektidega ja avastasin enda juures kirjutamise kire (kes seda oleks osanud arvata- ma ju rahvusest venelane ja eesti keel on nö äraõpitud teine keel). Kirjutasin Psühholoogia Sinule ajakirja kaastöid ja persoonilugusid ning erinevates veebiväljaannetes saab veel praegugi leida mu mõtisklusi. Sellel ajal sai alguse ka antud blogi.

EMADUS- see on see eluetapp, kus ma olen praegu. Kõige õigemal ajal. Siis kui noorusest on palju lõbusaid seiku meetutada. Juba oled jõudnud iseendagagi tutvust teha. Ongi õige aeg pühenduda lapsele. Sellele pisikesele imele, kes tuli ja rikastas mu elu täielikult!

Siinkohal tekib mul küsimus- kes ma siis olen? See lõbujanuline särasilmne neiu või endassesüübiv naine ja ema? Mu sisetunne ütleb, et mõlemat. Kõik see läbielatu on osake minust- minu elust ja kogemustest. Tänu nendele seikadele minevikust olen ma täna see, kes ma olen. Energiline, lõbus, spontaanne ja muretu; aga ka rahulik, hoolitsev, mõtisklev ja sügav.

Aitäh elule nende kogemuste eest ja kõikidele "kaaskannatajatele", kes siiani on selles kaasa teinud!

PS! Ikka kiskus lõpp filosoofiliseks ;)