Meie kõige suurem muutus viimase paari kuu jooksul on see, et Kris ei ole enam tissilaps, magab öösiti paari-kolme ärkamisega ja kõnnib! Kui sain ta rinnavabaks ja ta kõndima hakkas, siis mu elu läks küll lihtsamaks :)
Rinnaga toitmise lõpetamise periood oli muidugi õudusunenägu. Ma isegi ei suuda selgelt meelde tuletada kõiki asjaolusid. Aga olukord oli vahetult enne lõpetamist väga hull. Olime just kolinud ja ma lolli peaga tõstsin ta uues kohas koha eraldi tuppa magama- mõtlesin, et harjubki ilusti uues kohas oma toas magama. Mul läks vist üle nädala aega, et mõista, et see ei toimi. Ta oli vahepeal iga veerand tunni tagant meeletu nutuga üleval ja ei lasknud ennast käest oma voodisse panna. Lisaks oli Krisi imemisvõte muutunud ja ta hammustas mind aina katki. Ja lisaks sellele olin ma emotsionaalselt, seoses kolimisega, väga segaduses- olid ju kõik minu sõbrad ja 10 aastat harjumuspärane keskkond eemal ja muutunud. See kõik andis paraja kompoti, mille tagajärjeks ma üks päev, peale väga hullu ööd, panin asjad kokku ja läksin ema juurde- ütlesin, et nüüd võõrutame, enam ei suuda. Kõik võõrutamise plaanid lendasid vastu taevast. Ainuke plaani osa jäi see, et ema on temaga esimesed 3 ööd ja ma magan teises toas.. Ja ma pidin välja magama, et uuesti inimeseks saada! Kõik läks õnneks ja nädala pärast läksime tagasi koju. Võin kinnitada seda ütlust, et võõrutamiseks otsustava sammu tegemine on emotsionaalselt tükk maad raskem, kui võõrutamine ise. Kris harjus uute ööreeglitega umbes paari nädalaga. Nüüd ma tunnen ennast jälle inimesena- saan öösiti järjest magada kauem kui 15 või 30 minutit! Tegelikult saan magada isegi tunde järjest ja hommikuni kella 8 või 9ni.
Teine väga vahva uudis on see, et Kris kõnnib. Esimesed 4 sammu registreerisin 1 aasta ja 17 päeva vanusena, kui ta kõndis mu juurde kohupiima topsi järgi. Peale seda ta mitu nädalat veel enamus ajast roomas, aga siis kuidagi hakkas rohkem kõndima ja nüüd juba üritab isegi joosta, aga siis kukub ninali. Tagurpidi õpis ka kõndima mõni päev tagasi.
Üldse on ta juba nii asjalik. Käin ja ahhetan päevad läbi, KUI nutikas võib üks aastane laps olla! (kindlasti on seda ka kõik teised sama vanad lapsed, aga ma pole enne nii lähedalt teise lastega kokku puutunud) Koorin kartuleid supi jaoks ja ütlen, palun anna veel üks kartul juurde- ronib kraanikausi alla ja ulatab mulle kartulit. Annan elutoas vatitiku kätte ja palun prügikasti viia- läheb kööki, teeb prügikasti kapi lahti, viskab ära, hakkab ära tulema, siis keerab ringi, näeb et uks jäi lahti, paneb selle kinni ja kõnnib mu juurde tagasi. Üks päev üllatas mind, kui lükkas enda pisikese tooli suure voodi juurde, et siis sinna peale ronida ja voodi peale saada (muidu ei ulatu ilma abita sinna peale ronima). Teab, et sokid käivad jalga ja müts pähe. Paneb teleka kinni, kui liiga palju seda vaatan ja ta ei viitsi enam üksi mängida või läheb kööki ja hakkab pliidi nuppe näppima- teab, et tulen raudselt teda keelama :D Teeb nalja ja mõistab nalja- uskumatu! Naerab veel kõva häälega, kui ma teen midagi eriti naljakat. Paneb kätega silmad kinni, teeb musi mulle ja mänguasjadele, teab kus on kõht, silmad, nina ja suu ning plaksutab, kui tal midagi õnnestub.
Üldiselt on ta ikka veel superlaps. Jonnib ja nutab muidugi, kui ei saa seda, mida tahab, aga tähelepanu suunamine toimib hästi ja tõsiselt hakkab jonnima alles siis, kui on kõht tühi, tudu aeg või mina närviline. Kõik muul ajal tšill- saab käia ja avastada maailma temaga. Vaatame, mis kohutav kahe-iga toob :P
Aasta ja kolm kuud last kasvatades olen jäänud armastuse-usku. Olla lapse jaoks kohal nii palju kui võimalik. Temaga pidevalt suhelda, ka igapäevatoimetusi tehes nagu söök, koristamine, riidesse panek. Võtta aega, et temaga koos mängida, joonistada, toimetada. Panna tähele kõike, mida ta üritab väljendada. Tegeleda iseendaga, et olla ise tasakaalus ja rõõmus. Võtta aega õhtuti pool tundi, et olla uinumiseni tema kõrval. Vaadata silma, paitada, kallistada, kaisutada, naerda, laulda, tantsida, puudutada- palju! Olla kohal, seda igas mõttes- küll argipäeva toimetused ootavad. Siinkohal õnneks ei ole kedagi ka, kes tagant utsitaks. Teen kõiki kohustuslike asju siis, kui on vajadust, aega ja sobivat hetke. Ja kõik toimib. Ainult veel toidukordade väljamõtlemine vajab harjutamist, kuna 1 eluaastani sai ta purgitoite, nüüd teen ise, kord päevas supp ja õhtuti tahaks midagi niisugust, mis meile mõlemale sobiks ja tervislik oleks, aga päris hakklihakastet ei taha ise süüa. Nii kipungi kahte toitu tegema, mis tundub natuke palju, arvestades, et köögis mulle ei meeldi väga päevad läbi olla.
kaal- umbes 12,3 kg
pikkus- ei tea
hambaid- esimesed kõik kaheksa väljas ja kaks tagumist ka juba
aastasest peale üks päevauni 1,5-2h ning ikka veel magab vankris- rõdul või jalutades
Tundub, et temast kasvab üks tundlik, emotsionaalne, pisikese temperamendisärtsuga, eneseteadlik poiss :)
ja mõned pildid
ja kuna emme FBsse enam pilte ei lisa, siis edvistan siin oma üle väga pika aja suursuguse väljaskäimisega- LHV Gala 2014
No comments:
Post a Comment