Ma armastan oma kodu, ma armastan oma keha
hetki iseendale kuuma dušši all, pisikene Kristofer tudumas kõrvaltoas.
Tass teed ja vaikne rahulolu.
Mu elu on ideaalist justkui kaugel. Mõtete virr-varris on 10+1 põhjust mitte lõpuni õnnelik olla, kuskile minna, midagi saavutada. Et õnnelik olla.
Ja siis vaikne õhtune hetk, meie keskpärases, kuid armsas üürikorteris, astumas mõned sammud köögi poole, et keeta sooja teed.
Ja siis tuleb 1000+1 põhjust, miks ma juba olen õnnelik. Need asjad on nii pisid, aga samas on nii suured. Need kõige tähtsamad! Tohutu tänutunne. Selle kõige eest, mis mul on; selle eest, kus ma olen ja eriti selle eest, kes ma olen.
Ma hakkan taipama. Kus on see rahu. Ma tean, et see varsti kaob, mõtete virr-varri. Aga ma saan alati tagasi tulla. Selleks on vaja vaid vaikust ja hetke enda jaoks.
Selleks on vaja vaid soovi ja vastutust kohtuda tõelise iseendaga.
Mulle kohutavalt meeldib üks mõte: "Hullumeelsuse definitsioon on see, kui me usume, et asjad, mida meil hetkel ei ole, meid õnnelikuks teevad." (Byron Katie)
ReplyDeleteOlen püüdnud selle järgi joonduma hakata. Sest olen märganud, et ükskõik, mida saavutan, saan või kuhu jõuan, ei oota mind selle saamisel õnn ega hingerahu. On see edasiviiv jõud, see pidev pürgimine kuhugi, või on see lihtlabane ego, sund, veel ja rohkem saada... ma ei tea, sel pole tegelikult vahetki, mind see igal juhul ju ei aita.
Mind aitab, kui märkan, et kulgemises on rahu, teelolek on nauditav ja iga päev on väärt elamist. See pole alati lihtne, kuid tuletan endale seda meelde kogu aeg. Sest tead, mida ma kartma olen hakanud? Et kui olen 60, 70, 80, pole ma elanudki. Olen kogu aeg midagi tahtnud ja mõelnud, et vot siis saan ma õnnelikuks! Aga tegelikult on elu läbi, ja olen siis midagi soovidest ka saavutanud või mitte, pole ma tegelikult ELANUDKI, MÄRGANUDKI, vaid ainult kuhugi kiirustanud, kapanud, lootnud.
Kairi
Aitäh Kairi! Head mõtted! Lisan oma viimase kogemuse- et tõelise rahu saab kätte sammudes õigel teel, mida inimene peab siin elus käima. Õige teeotsa leiab inimene, kui tutvub oma sügava olemusega alustades varjukülgedest ja vastutuse võtmisest kõige eest, mis ta elus on. Nende kihtide all magab rahu, mille juurde otseteed ei ole. Areng peab toimuma terve teekonna vältel. Ja huvitav paradoks mu enda elust, et tihti on just ebaturvalised valikud need, mis juhatavad selle rahuni.
ReplyDeleteIlusat kevadet sulle ja su perele!