Ma küll oskan kaasa rääkida beebi ja väikelapse üksikema kogemuse kohta, kuid mulle tundub, et osad nüansid on need, mis käivad kaasas ükskõik mis vanuses laste emade puhul, kes kasvatavad neid põhimõtteliselt üksinda.
Minu kogemus suuresti näitab, et inimesed ei taju hästi, mis selle taga on. Üksi last kasvatavat vanemat võetakse Eesti ühiskonnas kui normi, kes peabki kõigega hakkama saama (loe: nii leiva lauale toomine, kui lastest inimeste kasvatamine). Ei mingit halastust ega järeleandmisi. Protestitakse elatisraha fondi aktsiooni vastu ja tööle kandideerides on seda kibedat tõde parem üldse mitte mainida!
Minu jaoks on rasedad naised pühad, sest nad kannavad endas elu. Vastsündinute, beebide ja väikelaste emad/vanemad on väärt ainult hoolt, mõistmist ja tuge. Sealt edasi ükskõik, mis vanuses emad/vanemad on ära teeninud tohutu austuse ja sügava kummarduse, kui on oma lapsi vähegi armastuse ja heade kavatsustega kasvatanud. Nüüd üksikemade puhul korrutaks seda kõike kolmega.
Mis siis tegelikult (beebide ja väikelaste) üksikemade peas, südames ja elus toimub?
Vastutus- kui ma kasvatan last päevast päeva üksinda, siis kogu vastutus tema toimetuleku ja heaolu eest lasub ainult minu õlule. Beebide ja väikelaste puhul on see umbes nii, et sul on 24h iga hetk valmisolek reageerimiseks. Ta võib kukkuda, midagi suhu toppida, oma tahtmist tahta, maha ajada, ehmuda, lähedust otsida. Öösel ja päeval pead sa olema oma lapse teenistuses. See on reegel ja erandeid siin ei ole. Lihtsalt ei ole kedagi, kes teisel või kolmandal hetkel läheb ise tema tahtmist rahuldama või armastust pakkuma.
Leib laual- jah, hästi on, kui saad lapse isa käest elatisraha kätte. Paljudel pole sedagi. Igal juhul lapsega on kulud parajad ja sa pead iga kuu kalkuleerima nii, et sa omadega välja tuleks. Ja tuleks nii välja, et lapsel oleks kõik vajalik olemas! Ja muidugi sa ohverdad siinkohal ennast. Sa võtad enda peale ka pere põhitoitja rolli, sest vastasel juhul ellu pole võimalik jääda. Ja selle juures on sul ülim soov jääda naiseks ja emaks, kes ei hakka taga ajama vaid materiaalseid väärtusi.
Sotsiaalne isoleeritud- väikelapsega kodune olles on arvatavasti iga ema tundnud puudust suhtlusest ja käimistest. Vähesed on loodud laps-söök-koristus elurütmi aastaid nautima. Koduse üksikemana pole sul aga oodata isegi tööpäeva lõpus pereisa koju. Su päevad mööduvad ainult lapse seltsis, kes on muidu üliarmas tegelane, aga kes ei saa kompenseerida sinu inimliku vajadust suhtluse järele välismaailmaga. Heal juhul on sul lähedal sõbranna ja/või sugulased. Minul on nt kõik sõbrad paraku teises linnas.
Tugivõrgustik ehk füüsiline tugi- must be, kui sa tahad, et su suhe jääks ellu. Ja must be üksikemadele, kes tahavad ise ellu jääda. See on see aeg, kus sa saad ennast nädalas paar korda lapsemaailmast ja kohustustest välja lülitada ja endale aega võtta. Suuresti ei kompenseeri see tihti kuhjunud stressi, aga üldjuhul ei taha üksikemad ka liiga tihti lapsi kuskile kupatada. Vähemalt aitavad need paar tundi mõistust kainena hoida ja lootust säilitada, et ma saan hakkama!
Emotsionaalne tugi- see on see punkt, mille pärast ma üldse hakkasin seda postitust kirjutama. Kui ülejäänud nelja punktiga olen ma oma elu saanud enam-vähem tasakaalus hoida, siis viimane tekitab mulle ikka veel küsimusi. Kui su üksikema rolli võtakse iseenesest mõistetavana. Kui keegi ei taju, mis tähendab aasta-kaks kümneid kordi öösiti äragata, ilma mingisuguse võimaluseta sellel kriitilisel hetkel abi saada. Kui lained löövad üle pea kokku ja sa oled väsimusest otseses mõttes kokku kukkumas. Kui ei saada aru, et jah, väikelapsega kodus olles ongi keeruline, aga kui sa oled ainuke jonnihoogude, tahtmiste ja nutude leevendaja 24h! Kui sa tahad anda endast kõik, et lapsele anda parim, aga su parim on piiratud. Kui sul pole vastutust ja päevaemotsioone jagada isegi Skype teel kaugel maal leiba teeniva lapse isaga. Isegi, kui need emotsioonid on positiivsed.
Emotsionaalselt pead sa alati hoidma ennast korras, sest sa tead, et vastasel juhul sa kahjustad last. Ükskõik, mis olukorras. Sul pole võimalust mitte kordagi teha "vahetust" lapse isaga ja minna 5 minutiks teisse tuppa rahunema. Sa pead rahunema KOHE! Ja nii, et see on päris, sest laps tunnetab. Enesejuhtimise oskus kasvab mühinal! :D
Just sellest viimasest punktist olen mina kõige rohkem puudust tundnud. Lõpuni vast mõistavadki need, kes on ise sama läbi teinud. Ega kõik ei peagi mõistma. Lihtsalt kutsun üles teid märkama oma tutvusringkonnas üksikemasid ning võimaluse ja soovi korral toetage neid kasvõi küsimusega- kuidas sa hakkama saad, et äkki saan kuidagi abiks olla? Eriti, kui tegu on raseda, beebi või väikelapse üksikemaga.
Unustame oma eelarvamused üksikemade kohta. Uskuge, ka minul olid need kunagi olemas! Nüüdsest, olles ise selles maailmasja näen, kui targad, arukad, ilusad ja tugevad naised need on, kes niivõrd keerulises elusituatsioonis on ise ellu jäänud ja suurima armastusega kasvatavad oma lapsi. Kõikide eluraskuste kiuste!
No comments:
Post a Comment