Pisikese Kristoferi sünnilugu

01.10.2013 

kell 22.19

teisipäev

pikkus 51 cm ja kaal 3865 kg
sünnitasin 38+4

ilm vahelduva pilvisusega päiksepaisteline, sünnihetkel oli väljas juba pime

kestvus sünnitusmajja sissekirjutamisest 12h + 1,5 päeva valutamist kodus

Tähtajaks oli 11. okt päevade järgi, UHde järgi olid tähtajad varasemad. 29ndal septembri ehk pühapäeva öösel hakkas eralduma palju pruuni ja verekiudega limakorki ning hakkasid mensese valud alaseljas ja -kõhus regulaarsusega nii 15 min. Kestsid u 6h ja hommikuks rahunes (öö magamata). Päeval olid valud kaootilised. Järgmine öö hakkas asi tuure võtma ja valud olid juba 8 min vahedega, läksime haiglasse ennast näitama. Kell 4 oli avatust 2,5 cm. Saime koju (teine öö magamata). Tagasi pidime minema haiglasse, kui valud on 5 min tagant. Haiglasse kirjutati sisse 10.30 ajal, siis oli avatust 3,5 cm. Kella 15ni oli chill- viskasime mehega nalja, et kas niisugune ongi sünnitus?! Kella 15st sai vanni, kui avatust oli 6 cm. Vann tegi tuhud tugevamaks ja korrapärasemaks. Kella 18 ajal oli avatust 8 cm ja siis tulid ka veed ise ära- siiani ei ühtegi valuvaigistid. Mõtlesin, et täitsa chill sünnitus. Varsti beebi käes. Ja siis hakkas kõige "põnevam" osa. 

Pmt 3h jooksul emakas edasi ei avanenud, ainult valud suurenesid. Ma olin selleks ajaks vist keegi teine inimene, kuskil mujal dimensioonis  Mulle vahepeal tundus, et valud on nii suured, et ma lähen lihtsalt lolliks peast. Täit mõistust oli juba väga raske säilitada. Igatahes nõudsin keisrit ja kinnitasin, et suren kohe ära, kui midagi ei tehta (see osa on vist vahetult enne presse paljudel naistel :P). Sain hoopis stimuleerivad tilgad, kuigi kartsin, et nad suurendavad valusid veelgi. Õnneks peale seda avaned ka see 1cm ja hakkasid kohe pressid, mis kestsid 2h (see ikka jõhkralt pikk periood presside jaoks :S) ja siis oligi beebi käes  Maailma parim tunne, kui ta sulle kõhule pandakse. Nutsin ja aina korrutasin, et mul on LAPS ja see on maailma imelisim tunne!  Sünnitus kestis haigla andmete järgi 12h + minu arvestuses 2 magamata ööd ja üks päev. Ei ühtegi valuvaigistit, selle üle olen eriti uhke  Hindeks saime 8-9-10, sest pisipõnn otsustas sündida käsi pea juures, tuli veits sinaka nahaga, aga mõne minutiga oli kõik korras. "Tänu" sellele lapiti mind umbes tund aega seal allpool, aga pole hullu, täitsa NAISE tunne on peale niisugust vägitegu! Respekt kõikidele NAISTELE, kes selle asja läbi teevad!!!

Sünnitusmajaks Pelgu, millega oleme ülirahul- teenindus, peretoad, suhtumine nagu erahaiglas  Pisikese nimi on Kristofer ja strateegilised mõõdud- 51cm, 3865 g. (kirjutatud sünnitusmajas Kristoferi vist neljandal elupäeval)

Mõtted tagant järgi:

- ma teadsin juba raseduse suht alguses, et sünnitan pigem enne tähtaega ja sisimas lootsin, et selleks on just esimene oktoober :)

- ma ei jõudnud tunda hirmu sünnituse ees. Mõni nädal enne, kui tulid öösel korra libavalud, tuli meeletu hirm sünnituse ees. Kui aga sünnitegevus reaalselt pihta hakkas, siis hirmu polnud. Ma arvan, et äkki sellepärast, et alguses, avanemisperiood oli mul suht pikk ja valud talutavad ja pärast, alates 8 cm oli juba nii valus, et polnud aega mõelda, et hirmus on :D
- sünnitamisprotsessis olles keskendusin ma kogu aeg jäägitult sellele, et tita turvaliselt välja saaks. See andis mulle väga palju jõudu ja aitas üle kohtades, kus hirm paneks muidu jalad ristis sealt sünnitustoast välja jooksma :D

- mõni öö enne Kristoferi sündi nägin ta nägu unes. Kui ta ära sündis ja talle otsa vaatasin- oli täpselt seesama nägu, mis unenäos. Ulme :)
- vahetult enne sünnituse algust tuli mul tuhin terves korteris teha suurpuhastus, mööbel ümber paigutada, viimased asjad haiglakotti panna. Tagantjärgi vaadates oli juba see instinkt märgiks, et kohe kohe lähen sünnitama.

- kui ma veel enne sünnitust mõtlesin, et oh, mis oleks, kui oleks tüdruk, siis kohe kui Kris mulle kõhule pandi ja ma teadvustasin, et see on nüüd poiss, siis midagi muud ma ei tahtnudki. See oli kuidagi nii loomulik, et mul on poeg. Midagi muud ei suuda siiani ette kujutada.
- sünnitusvaludes olles ei saanud ma päriselt nendest naistest aru, kellel on rohkem kui üks laps :D paar päeva hiljem mõtlesin ma, et veel üks sünnitus on täitsa tehtav. Vot nii kiiresti kustutab naise mälu selle valu meelest ja kehast!

- mammamasenus külastas mind umbes 4-7 elupäeval. Lihtsalt tuli nutt, et elu läbi, ei saa hakkama, mis üldse saama hakkab jne. Õnneks aitas teadmine, et see on loomulik ja läheb üle. Läkski :)

- emainstinktid on übervõimsad! Esimene päev ei julgenud ma veel Krisi väga käes väntsutada, aga teisel päeval ärkas mus emalõvi ja kõik tuli kuskilt eitea kust. Kogu kunst, kuidas teda käes hoida, hooldada, kussutada. Üleöö oskasin seda kõike! Ma võin olla mitu ööd järjest magamata, aga iga hommik olen värske ja valmis uuele päevale vastu minema ja Kristoferile naeratama. Loodus annab jõudu eitea jällegi, kust. Aga ta annab. Meeletult. Ja ausalt, ma olen valmis tema eest kõike andma! Nii võimas tunne on see!

Esimene ja viimane kõhupilt :)