Tänane postitus on ajendatud minu super-emotsioonist, et ma läksin üle mitme aasta täna tagasi tantsutrenni! Ühelt poolt see fakt ise, et saan nüüd jälle tantsida ja teiselt poolt see, kuidas oli ikka võimalik leida mu elukorralduse juures üks õhtupoolik nädalas aega tegevusele, mis toidab mu hinge.
Umbes siis, kui sündis Kristofer otsustasin, et ma enam ei hakka kasutama väljendeid nagu "mul on nii kiire", "mul graafik nii täis", "mul on nii palju teha kogu aeg". Sellega ma ju programmeerin ennast veelgi sellele, et mul polegi seda VABAT aega, mida justkui kellelgi pole. Otsustasin, et teen enda jaoks selgeks, mis on minu prioriteedid ja et säilitan oma tegevustes alati tasakaalu töö-lapse-pere-iseenda vahel.
Kes mind tunnevad paremini, need teavad seda, et mul on alati mitu parallelset tegevust käsil, samas meeldib mulle organiseerida ja planeerida. See kõik täitsa sobib omavahel. Siis kui sündis laps, tekis üks tähtis inimhing juurde, kellega väga peab arvestama ja suhteliselt kadus termin nagu "minu vaba aeg". Ma usun, et ükski inimene ei peaks elama ainult tööle, ainult perele, ainult lapsele või ka mitte ainult endale. Kõik eluvaldkonnad ja tegevused peavad olema tasakaalus ja parajal määral- siis on ka inimene tasakaalus.
Jätkates uue uskumusega, et mul on alati vabat aega tegevuste ja inimeste jaoks, kes on mulle tähtsad- hakkasin ma kaaluma igat ettevõtmist, kohtumist, sõbrasuhet, et kas see on see, mis peab kindlasti mu elus olema? Mul on siiralt hea meel tõdeda, et luues teadlikult sellist elu, on mu ümber jäänud sõbrad, kes on tõesti Sõbrad, kellega suhtesse panustamiseks võtan ma regulaarselt aega. Ei ole nii, et sorry, mul nii palju tööd ja lapsega asjatamist, et ei saa kokku, see on keeruline vms Lähme nt vabal hetkel ka kolme lapsega- 1, 2 ja 3 aastasega kohvikusse, tekitame väikese kaose, aga kontakt jälle loodud ja püsib. Võin kinnitada, et tänu sellele on sõprussuhted oluliste inimestega süvenenud ja kasvanud.
Minu jaoks on olnud ka ülimalt tähtis tasakaal aeg lapsele-töö/kool vahel. Kuidas korraldada nii, et laps ei tunneks, et ma olen liiga palju ära? Ma olengi jälginud ja tajunud last. Kui palju on talle ok ja kui palju on mulle endale vajalik. Väikeste eranditega, mis on mööduvad, oleme suutnud seda tasakaalu hoida.
Aeg suhetele-aeg lapsega on samuti üks tähtis valdkond. Kus, kuidas ja kui palju võtta seda aega. Millal lapsega koos, millal lapsest eraldi. Kui palju on mulle endale vajalik, kui palju kaaslasele vajalik, kui palju lapsele vajalik minuga/meiega koos olla. Täiesti sisetunde ja tajumise küsimus. Samas seda ka ei poolda, et jätame suhte valdkonna elust välja, sest POLE AEGA. Aega leiab alati, tuleb targasti luua seda.
Ja lõpetuseks mu viimane ja hetkelemmik- aeg iseendale! Alustasin sellest, et sõnastasin enda jaoks ära, mis on see aeg ISEENDALE? Sest vahepeal olin ma arvanud, et see aeg on nt mu nõustamise aeg. Või et kui käin koolis. Õnneks sain asjale pihta, et need tegevused toidavad küll mind, aga teistmoodi. Et iga inimene vajab seda päris oma aega, mil ta teeb midagi, mis toidab teda energeetiliselt ja kus ta ei anna energiat ära. Kusjuures, kui ma hakkasin lapse u 2 eluaastal uuesti mõtestama enda jaoks, et mis mulle siis oma vaba ajaga meeldib peale hakata, avastasin korraks, et ma ei mäletanudki täpselt :D
Aga igatahes, ma jõudsin selleni, et täiesti minu oma aeg tähendab mulle naiselike iluprotseduure nagu juuksur, kosmeetik jms ning liikumist ehk trenni. Ma olin katsetanud vahepeal paari aasta jooksul erinevaid fitnesstrenne ja isegi tennist, aga miskit ei tõmmanud mind nii palju, nagu tantsimine. Ma teadsin, et pean tagasi tantsupõrandale saama, aga tundus võimatu, sest kõik tantsutrennid on õhtuti ja veel 2x nädalas ka. Ja mu vend kolis tagasi Haapsallu! (rääkimata, et ka muu perekonna tugivõrgustik seal) Otsisin aina vabandusi ja mõtlesin, et küll lähen, siis kui Kris on 3 ja küll siis, kui ta veel vanem, kuni sain aru, et niipea ta üksi õhtuti koju ei hakka jääma ja midagi pean organiseerima, et tantsutrenni saada.
Minu otsusest, et nüüd tahan ma uuesti tantsima minna, kuni esimese trennini läks vist 10 päeva aega. Ma leidsin sobiva trenni, sain räägitud, et käin 1x nädalas ja olen tubli ja katsun iga kohalkäidud tund ilusti järgi jõuda. Siis mul veel ei olnud õrna aimugi, kes mul aitab Krisi hoida. Kaalusin tasulist hoidjat, uurisin erinevatelt sõbrannadelt ja lõpuks ühe sõbrannaga saime jutule, teha kordamööda lastehoidmist.
Energeetiliselt ma tajusin, et see oli täpselt nii, et ma võtsin otsuse vastu, et ma leian selle aja ja need võimalused, et tantsutrenni minna. Ma teadsin, et see on väga tähtis mu keha, hinge ja emotsioonide jaoks. Ma ei teandud täpselt, kuidas, aga usaldasin elu ja samas uurisin erinevaid võimalusi. Ja lõpuks kõik sujuski.
Ehk siis minu point, et oleks tore, kui "mul on nii kiire ja pole üldse vabat aega" laused jääksid mineviku. Need ajad on mu meelest möödas, kui sellised sõnad tegid kedagi ägedamaks, huvitavamaks jms Aeg on suhteline, juhitav ja juurde tekitatav. Samas piiratud. Ja pole mõtet kulutada seda tegevuste, inimeste, tööde peale, mis tõmbavad su energiast tühjaks või ei anna midagi juurde. Elades positiivse uskumusega aja suhtes lood sa juba energeetiliselt neid võimalusi, et sul päriselt ka tekib vaba auk/võimalus teha midagi, mida sa väga väga soovid.
No comments:
Post a Comment