Ma vaatan teda ja mõtlen, kas see päriselt juhtub praegu minuga? Midagi, millest ma olen nii kaua unistanud. Just niipidi nagu minu jaoks on tähtis. Midagi, mida põhjas lebades poleks enam iial uskunud, et enam nii tunnen. Kolm aastat sisevaatlusi endasse- õppimist välist maailma mitte süüdistada, vaid kõigest ümbritsevast õppida ja kasvada. Lahtilaskmist ja leppimist. Kannatlikkust ja veel kord kannatlikkust.
Korduvalt on elu mind proovile pannud. Kas ma päriselt olen oma õppetunnist aru saanud ja päriselt hakkanud midagi teistmoodi tegema? Teekond on olnud kõike muud kui kerge. Mingid kahjustused elavad veel minuga. Aga hing on puhtam kui eales varem. Tagasi on tulnud usaldus Elu vastu.
Austan ja kummardun Elu seaduste ees. Need toimivad täiesti. Ei ole süüdi saatus ega see halb inimene. Kõik on peegel ja kui peegeldub negatiivne, siis on kõrge potentsiaal hinge kasvuks. Ja kõik tuleb ellu õigel ajal. Samuti kõik, mis peegeldub positiivselt ükskõik, mis olukorras või inimeses, on see kogejas endas olemas.
Ma olen õnnelik ja tänulik ning julgustan kõiki inimesi, kes läbivad hetkel oma elus mingit laadi kriisi pilku suunama ainult ja ainult enda sisse. Ausalt ja kõhklusteta vaatama endale otsa. Võtma vastutust oma valikute ja negatiivsete tunnete eest ning nägema nende taga imelisi õppetunde. Mis ei pruugi kohe imelistena tunduda, aga mis ära õppides viivad otsitud tasakaaluni. Kõik need pingutused, pisarad, ahastushetked ja raskused on väärt seda sisemist kasvu ja iseendaks saamist.
Maailm ei hooli enne kui sina ise hoolid iseendast. Tean, et kasv jätkub ja õppetunnid samuti jätkuvad, aga armastades ennast usun, et need on mahedamad, sest Elu on hell- ta toksib alguses vaikselt, et aeg on ärgata sisemistele muudatustele ja kui teda ei võeta kuulda, siis läheneb järjest jõulisemalt. Mahedat kasvamist, usku endasse ja sellesse, et Armastus, Hoolimine ja Austus on päriselt olemas!
No comments:
Post a Comment