isadusest ja emadusest. lapse heaolust

Otsustasin kirjutada täna nii ühiskonna kui vanema ehk indiviidi mõistes tundlikul teemal.

Jäin mõni päev tagasi vaatama loodussaadet lumekakkudest- kuidas nad valivad paarilise, punuvad pesa ja kasvatavad ühiselt linnupoegi, kellel mis ülesanded on jne Antud kakkude paar otsustas saada järglased võib öelda et väga ohtlikes oludes. Seal oli linnupoegade kasvatamiseks eelkõige väga vähe toitu. Kui linnupojad olid koorunud, siis nagu arvata võis oli rollijaotus selline, et isaskakk pidas jahti ja tõi pessa toitu ning emaskakk soojendas ja kaitses linnupoegi. 

Mis juhtus siis, kui ümbruses enam toitu ei jätkunud? Esiteks tõi isaskakk toitu alati kõigepealt pessa- poegadele ja emale ning kui olukord läks kriitiliseks suundus isaskakk mitetunnisele retkele, et leida midagigi perele söömiseks. Mind hämmastas, kuidas ta ikka ja jälle pöördus tagasi. Ükskõik kui kaua ta eemal ei olnud. Ja nendel hetkedel, kui isaskakk liiga kauaks eemaldus hakkas emaskakk ise pesa juurest lahkuma, et poegadele toitu otsida, kuid samal ajal jättes pojad üliohtliku olukorda, kaitseta.

Nii, aga mis siis sellel kõigel pistmis isaduse ja emadusega inimeste elus?

Vaadates isaskakku tundsin ma nii suurt austust looduse ja instinktide vastu. Kuidas ta hoolitses ja nägi vaeva, et perel oleks toit laual. Ja ta tuli ikka ja jälle tagasi, mõeldes eelkõige poegadele, kes vajasid sööki. Mis toimub aga isade peas, kes lahkuvad ja ei tulegi tagasi? Kelle miniperede emaskakk peabki ise "jahile" minema, et pojad nälga ei sureks? Jättes seejuures meie mõistes siis inimlapsed ilma vajaliku läheduse ja soojuseta. Sest kõike korraga ei jõua ju. Olla jahil ja hoida pojad sooja tiiva all. 

Looduses pole see lihtsalt võimalik, et loomade või lindude üks paarilisest, kes on algselt loodud järglasi koos kasvatama, lihtsalt kaob (vähemalt ma pole ühestki sellises paarist kuulnud) Mina aga puutun ikka ja jälle kokku selliste endiste kooslustega inimeludes. Kas mõistus on tõesti kaaperdanud meie instinktid? Või äkki inimloom polegi loodud lapsi koos kasvatama, nagu ka mõned liigid? On see ainult meie ühiskondlik projektisoon; soov et see nii oleks?

Kui ma satun nende naistega kokku, kes kasvatavad üksi last/lapsi või loen nende kohta mõnd lugu, siis ma ikka ja jälle üllatun nr 1 sellest, et see on ka minu tänapäeva reaalsus (see on see koht, kus ma alati olin kindel, et minuga seda iial ei juhtu, as usual elus nii juhtubki :)) ja nr 2 ikka ja jälle imestan, kui palju need naised suudavad lastesse panustada ka üksi eluga toime tulles. 

Lapse jaoks on isa ja ema mõlemad ülitähtsad. Isegi kui ühte pole, on nii vaja omada kasvõi infot selle teise vanema kohta. Inimene peab teadma, kus on ta juured. Aga selles ma pole päris kindel, kas esimese eluraskuse posti juures jooksnud pistnud isa on samal pulgal nagu raseduse, sünnituse, imetamise ja ematundeid läbikogenud ema. Eriti seaduslikus mõttes. Aga see on puhtalt minu isiklik arvamus.

Mida võiks teha:

- kindlasti ära võta lapselt isa. Luba lapsel isaga kohtuda, kui isa ei ole just lapsele ohtlik.
- lähtu lapse heaolust, mitte oma emotsioonidest. Mis on lapsele hea? Kuidas on lapsele hea?

- tegele enda tunnetega lapse isa suhtes. Ükskõik kui palju pole ta sulle haiget teinud või midaiganes sa tegelikult tema kohta arvad, jääb ta ikkagi su lapse isaks ja sinu lapse üheks tähtsamaks inimeseks maamunal. Austa seda. Laps tajub sinu suhtumist teisse vanemasse, seepärast mida positiivsemalt sa suudad suhtuda, seda parem on lapsele.

- ära kunagi räägi lapsele teise vanema kohta halba. Ära kunagi räägi lapse ees kellegi teisega tema teise vanema kohta halba. Isegi kui ta on väga väike, ta mõistab su energiast ja kehakeelest, et midagi on väga valesti.

- andesta ja lepi. Et olukord on just selline nagu ta on. Aga ole kindel, et oled andnud endast parima, et lapse-isa suhe töötaks, mitte ei solvunud teise vanema esimese mitteilmumise peale või lihtsalt ei otsustanud "kohta kätte näidata".

Põhisõnum emadele- andke lastele võimaluse isa tundma õppida.

Põhisõnum isadele- väärtustage oma laste emasid ja olge laste jaoks olemas.

Aega tagasi ei keera ja lapsed on vaid kord elus lapsed.