Elu ja olukordade sügavmõõtmelisus avaneb tihti neile, kes on läbinud mingit sorti kannatuste rada.
Vaimse maailma esimene etapp on see, et sa neelad ja haarad kõike, mida sulle pakutakse.
Usud ja usaldad inimesi, kes oskavad vaimsusest kõneleda. Võimalik, et sa tõukad eemale neid lähedasi, kes vaimses keeles ei räägi. Fookus on väljapoole, kuigi terveneda tahaks sisemust.
Järgmisel hetkel sa aga avastad, et kõige suuremad "gurud" on kõige suuremas hingehädas ja lõputu vaimsuse neelamine ei paranda sisemust. Need, kes tahavad aidata teisi on tihti kõige rohkem hädas iseendaga. Kui sa hakkad päriselt enda sisemusega tegelema, siis teiste inimeste elud ei paku enam vanal viisil huvi. See on elu paradoks ja kindlasti millekski vajalik.
Kes on parimad nõuandjad? Need, kes on kõige vaiksemad ega kuuluta oma "õnnevalemit" teistele. See on nii tõsi, aga samas nii hoomamatu.
Mõnikord mulle tundub, et ma olen mingi tulnukas. Mida rohkem ma vaatan enda sisse ja leian harmooniat, seda vähem ma tahan rääkida, õpetada, näidata. Mida vähem ma olin kooskõlas iseendaga, seda rohkem ma tahtis unistuste tasakaalust rääkida. Ma ei usu enam enamike "gurusid", vaid kuulatan täiesti tavalisi inimesi. Mul on olnud au tunda kahte suure hingega inimest, kes üks oli klassikalises mõistes vaimsusest täiesti kauge ja teine kunagi ei kuuluta seda, kui ei küsita. Ma usun ja austan selliseid inimesi.
Palun, filtreerige infot, mis väljaspoolt tuleb. Küsige alati, kuidas see mulle hea on ja miks see mind puudutab. Ka kõige hullemad olukorrad on võimalik keerata väga "vaimseks", aga me unustame tihti, et selles elus on ka inimlik mõõde. Inimlikud emotsioonid, valud ja unistused. Kui neid eirata, siis minu arvamuse kohaselt ei tule sellest elust midagi head välja.
Sügavalt vaimne inimene on väga inimlik inimene. Minu jaoks. Mediteerida oma koopas on palju kergem, kui seista väärikalt silmiti kõikide elu raskuste ja kannatustega. Ja igas täiskasvanu elus neid tuleb. Raskuste olemasolu mingitel eluetapidel paneb aga sügavalt hindama igat õnnestunud päeva.
No comments:
Post a Comment