Lapsepõlve mõjud

Me sünnime ja kasvame üles kindlas perekonnas, kus igaühel on oma koht ja omad rollid. Perekonstellatsiooni järgi on tähtsad isegi sündimata lapsed e abordid, laste sünni järjekorrad, lahutused, kärgperendus kuni vanavanemate omavaheliste suheteni välja. Lapsepõlveperes võtame me sisse kindla rolli vastavalt sellele, kuidas perekond toimib. Hierarhia on paigas isegi loomariigis.

Lapsepõlves meid programmeeritakse. Nii väliselt kui siseselt. Sõnade ja tegudega, kui ka ütlemata ning varjatud saladustega. Polnud ammu ju see aeg, kus ei julgetud lastele näidata kurbust või viha. Lapsed tunnetavad absoluutselt kõike, millest ei räägita. Nagu pisikesed antennid. Seda on juba minu pojast nii hästi näha. Isegi veel enne saab aru, kui endale kohale jõuab.

Ega asjata ei öelda, et kõik probleemid elus algavad lapsepõlvest. See muidugi pole see koht, kus oma vanemaid süüdistada. Pigem on see kasvukoht, mida sa tulid õppima. Vastavad peatükid, mida on vaja ära õppida hakkavad selginema aga alles siis, kui saame päriselt täiskasvanuks ja seame küsimärgi alla oma lapsepõlve perekonnamustri ning võtame vastutuse kõige eest, mis meie elus on või ei ole.

Väga palju inimesi polegi justkui täiskasvanuks saanud. Pole oma lapsepõlve rollist välja astunud. Ega ka mina jäin nö täiskasvanuks saamisega nii kümme aastat hiljaks, kuigi olin kohe peale keskkooli finantsiliselt ja füüsiliselt täiesti sõltumatu oma vanematest. Emotsionaalselt aga mitte, mis on suurim seotus.

Kas sa oled tähele pannud, et ka aastaid hiljem peale kodunt väljakolimist on suhtemustrid vanematega ning õdede/vendadega samad, mis kodus elades? Ja kui veel need ei toimi ja ei tee sind õnnelikuks, siis on asi halb. Emotsionaalne seotus ja kindlad rollid perekonnas on niivõrd tugevad, et neist lahti rebida on väga keeruline.

Kas sa julgeksid tunnistada endale viha või pettumust oma vanemate vastu? Kas sa julgeksid päriselt näha oma vanemaid ebatäiuslike inimestena, mitte idealiseeritud vanematena, nagu me lapsepõlves harjume kujutlema? Kas sa suudad loobuda kõikidest sulle pandud näilistest ja peidetud kohustustest, ülesannetest, rollidest? Öelda, et mina olen mina ning ma loon endale sellise elu ning sellised suhted, mis mind rahuldavad sügavaimal tasandil? Aru saada, mis on sinu pärisosa ja mis on vanematelt-vanavanematelt üle võetud?

Me pole oma vanemate unistuste edasiviijaid. Me võtame lapsepõlvest kõike seda kaasa, mis tundub meile vajalik ja mõistlik arvestades enda isiksust, arvestades seda inimest, kes me olla tahame ning me jätame maha kõik, mis ei teeni meie kõrgemat hüvangut. Isegi kui see teistele haiget teeb. See on nende õppetund.

Me oleme tänulikud ja leppime, aktsepteerime, et kasvasime just nii ja saime just neid kogemusi, mis meid on teinud selliseks inimeseks nagu me oleme. Me julgeme võtta vastutust ja öelda ei. Me julgeme seada piire ja vaadata omaenda tulevikku. Me julgeme unistada ja oma unistused ellu viia. Ja ükskõik, mis kogemused me pole ka lapsepõlvest kaasa saanud, me julgeme oma kõiki pereliikmeid armastada tingimusteta ning sellistena nagu nad on. Ainuüksi sellepärast, et nad päriselt andsid endast tol hetkel parima.

Kes julgeb vaadata oma lapsepõlve, leiab suurimad muutused oleviku elus.
Aga liiga pikaks ei ole mõtet sinna jääda, sest tulevik vajab rajamist ja olevik elamist :)