Iseendaga sõbraks

Ma pole ammu kirjutanud. Seda mitmel põhjusel. Ühelt poolt tunnen, et mingid alustalad on paigas, nii on ja sellest ei peagi kirjutama. Teiselt poolt saades tuttavaks veel ja veel iseenda ja maailma toimimisega on väga raske neid kogemusi sõnadesse ritta seada. Ükski kirjutis, raamat, õpetus ei suuda väljendada kogemist ennast.

Aga ikkagi mingid Allikad suunavad mind siia tagasi.

Sõitsin täna pealinnast koju ja tundsin, kuidas mu ego ja süda said jälle omavahel kokkuleppele, surusid kätt ja andsid mulle tagasi mõnusa rahu. See on tavaline ja selle korrapärasusest olen ma juba aru saanud, et on paremaid ja halvemaid päevi. Ükskõik, kui paigas mu vundament poleks. Emotsioone, mõtteid, soove ja salajasi unistusi ei suuda meilt keegi ära võtta.

Kõige, absoluutselt kõige alus on iseendaga sõbraks saamine. Seda on näidanud minu kogemus üks-ühele. Kui lõpuks ma tunnen, et ümbrus hoolib, siis saan aru, et olen hakanud ka iseendast hoolima. Me oleme need, mida elu meile peegeldab- sõprade, suhete, laste, töö jms kaudu.

Varjukülgedest

Selleks, et ennast päriselt ja sügavuti aktsepteerida on vaja päevavalgele tuua kaugetest mälusopidest prahti, mida hea meelega kunagi ei silmitseks. See on valus, vastik ja ebameeldiv, sest üritame lisaks ideaalsele elule kujundada endast vigadeta inimest- mõistvat, hoolivat, teistega arvestatavat. Aga kui paljud meist julgevad päriselt silmitsi seista viha, enesekesksuse, kadeduse ja muu sellise jamaga enda sees? Väline maailm on käivitaja, tunded on aga meie sees. Kunst on mitte teisi süüdistada. Ja kunst on loobuda soovist nendest tumedatest tunnetest lahti saada. Vaid nendega tuttavaks saada- aru saada, kust nad tulevad ja mida ütlevad meie kohta ning siis nendega rahu sõlmida.

Ma arvan, et iga värske lapsevanem on šokis, kui üks hetk valdavad teda lapsega seoses lõputult joovastava armastuse kõrvalt viha/ärrituse/tüdimuse tunne. Või nagu üks mees ütles, et ainult abielupaarid saavad aru, mida tähendab korraga vihata ja armastada. Need on vaid mõned näited varjukülgede ilmnemisest meie eludes.

Ego + süda

Need kaks peavad raudselt omavahel koostööd tegema ja heades suhetes olema! Mina väidan, et ego ei saa lihtsalt kokku pakkida ja ära unustada, et ta meil olemas on. Ego positiivsed väljundid on teadmine, kes ma tegelikult olen, mida vajan, mis on mulle ok ja mis absoluutselt mitte. Süda juhib tasakaalu suunas, kus on meie sisemisele arengule parim võimalik tee. Ego on materiaalne, süda tunnetuslik. Kui ego võimu enda kätte haarab, siis kaasneb sellega ülemõtlemine, stress, liigne kontroll ja hirm. Koos südamega liigud sa aga sinu jaoks sellel hetkel võimalikult parimalt valitud teel ning su kõik tähtsad vajadused on täidetud niisugusel viisil, et sa saad keskenduda oma sisemisele arengule. Ja sellega kaasneb meelerahu- see on minu lemmikkoht ja lemmikväljund :)

Kas sa julged olla üdini aus iseenda suhtes; oma soovide, vajaduste ja unistuste suhtes? Isegi siis, kui peaksid selle nimel loobuma paljudest harjumuspärastest asjadest?

Mina julgen väita, et see on seda väärt. Kontakt iseendaga nii isiksuse kui ka hingelisel tasandil on andnud mulle uue hingamise, selge suuna ja rahu. See viimane on väärt igat pingutust.

Siin on mõned väited, mis aitavad sul hinnata, kas võiksid iseendaga rohkem sõbraks saada. Kui mõni väide on sinu kohta, siis julgustan sind vaatama enda sisse.

- sa katsud toimetada nii, et meeldida teistele ja pälvida nende heakskiitu
- sa üritad kõike kontrollida
- sa ei tea, mida sulle teha meeldib ja/või millest sa unistad
- sa tunned, et ümbritsevad inimesed ei hinda sind ja su pingutusi
- sa ei meeldi endale
- sa oled klammerduv, kaassõltuv, ei suuda olla üksinda
- sa surud järjepidevalt mingi osa endast alla
- sa oled tihti kurb, lootustu, stressis
- sa pole rahul enda suhte/töö/sõpradega või kõige kolmega korraga