Minu teine emadepäev- missugune ema ma siis olen?

Täna möödus minu teine emadepäev ja hakkasin mõtisklema, missugune ema ma siis enda arvates olen, mis põhimõtete järgi last kasvatan ja kas nooremena, 20ndate alguses emaks saaduna oleksin ka olnud samasuguste põhimõtetega, nagu praegu?

- üks suur erinevus, mida kogen ümbritsevatega/lähedastega võrreldes on see, et lasen Kristoferil kogeda ja läbi elada pea kõiki tundeid, mis tal üles tulevad. Mõnikord on see ääretult raske just iseendale. Kergem on last vaikusesse tagasi kussutada/tähelepanu mujale viia. Aga kas ka parem talle? Iga kord kui ma näen, et tal tuleb mingi virin sisse, siis küsin ta käest, et milles asi. (muidugi on ka neid olukordi, kus ma saan aru, et tal on nt tähelepanu vajadus, aga ma ei saa talle seda anda, siis töötab tähelepanu mujale viimine hästi, aga ma katsun talle tagasi peegeldada, et ta tunneb mu tähelepanust puudust, et miks emme ei saa praegu ta juurde tulla jne) See on nii olnud beebist peale. Ma ei jookse kohe kussutama või "tššš"tama oma last, mida näen, et paljud mu lähedased automaatselt teevad. Mõnikord minu "meetod" lõpebki ahastava nutuga "mama tipa-tapa" sõnade saatel, kui nt olen ära käinud ja ta kogenud vahepeal mingeid hirmusid seoses sellega. Aga kui lasen tal turvaliselt enda süles nutta, siis 5 minuti pärast ongi kõik hirmud ja nutud läbi. Ema süda talub niisugust nuttu muidugi üliraskelt, kuid ma usun et on parem, kui laps saab iga hetk sinuga jagada seda, mis tal hinges, kui et ta õpib tegema sinu juuresolukul head nägu, et ainult sul paha/ebamugav/valus ei oleks. Lapsed kohanevad vanemate soovidega ülikiiresti ja ma pole kindel, kas noorena oleksin osanud niimodi last kuulata. Kellele tundub, et teema puudutab, siis on olemas hea raamat "Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla" Aletha J. Solter

- Mul on poja 1 aasta ja 7 kuune ja ma olen ikka veel täiskohaga kodune emme. Olen seda usku, et kuni 3nda eluaastani (igal lapsel see võib natukene varieeruda) vajab laps eelkõige ema/vanema lähedust, aga ema ei tohi mingil juhul unustada iseenda. Kui su enda tass on tühi, siis sa ei saa pooltki olla nii hea ema lapsele, kui siis, kui su enda tass on täis. Kerge öelda, raske teha, sest tuleb väga hästi tajuda enda piire ja lapse vajadusi ning nende vahel kompromisse teha.

- "Hea ema" ei saa defineerida mingite parameetrite järgi. Iga ema ja lapse kooslus on unikaalne, kõrgemalt poolt paika pandud. Parim, mida üks ema teha saab on õppida tundma iseennast, oma piire, vajadusi, soove ja võimalusi. Tundes kõiki neid külgi iseendas saadki sa oma lapsele olla parim võimalik variant iseenda emaks olemisest. Laps ei vaja täiusliku ema, vaid piisavalt head ema, kes saab enda ja oma eluga hästi hakkama ning jagab seda ka lapsega.

- Üks mõte, mis on mul ka FBst läbi käinud: Laps ei ole mitte kunagi süüdi oma vanemate kannatustes. Isegi kui näiliselt on see lapse pärast (mure, väsimus, lapse jonn jms). Vanema kohustus on igal hetkel peegeldada lapsele armastust. Isegi kui vanem on väsinud ja närviline. Öeldes lapsele, et ta seda praegu on ja kinnitades, et laps pole selles süüdi. Lapse tunded on kriisiolukorras tähtsamad- tema veel ei oska oma emotsioone juhtida. Täiskasvanu kohustus on õppida ennast juhtima, ka kriisisituatsioonides ja isegi, kui talle pole seda lapsepõlves õpetatud. Laps armastab tingimusteta ja ohverdab ennast. Laps on püha ja vanema kohustus on külvata teda armastusega, siis kasvab temast õnnelik inimene. Muud ta ei vaja. 

- Lapsed on meie Õpetajad. Seda on raske sõnadesse panna. Seda peab kogema.

Ma naudin väga ema rolli ja just seda emotsionaalset jagamist lapse ja enda maailma vahel. Ma olen nii tänulik, et olen taasavastanud oma emotsionaalsuse ja temperamendi uues kuues. See lisab elule tohutult värve ja laseb tunda emadusega kaasnevaid üksikasju väga sügavatel tasanditel.

Nii nagu sünnib laps pimedusest valgusesse, nii on ta viinud mind läbi pimeda oru sära ja päiksepaiste kätte.

Emad teavad, kuidas on võimalik
imetleda lõputult oma lapse igat liigutust, pilku ja tegutsemist.
Sulada tema naeratusse, kallistusse nii, et maailm peatub.

Emad teavad, kuidas tahaks
iga hinna eest vahetada kohad lapsega
kui tal on valus, kui ta on õnnetu või hädas.
Haiguspuhangu ajal sa oled valmis andma kõik, et tal vaid natukene kergem hakkaks.

Emad teavad, et ükskõik, kui raske vahepeal ei oleks
mitte kunagi sa ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu.
Emaks olemise kogemust. 
Mille taga on ürgne instink ja tingimusteta maailma sügavaim Armastus.
Ta on õnnistus, Ta on päike igas päevas, Ta on Armastuse kehastus, millele sina andsid Elu.