Mind inspireerivad viimasel ajal filmid ja raamatud. Kohe ongi nii, et vaatan mingit filmi või loen raamaturidu ja tekib kohe seoses kas oma kogemustega või ümberringi toimuvaga.
Eile alustasin ja täna lõpetasin "Karatekutt" filmi vaatamise, mille sisu on suht lihtne- 12 aastast poissi kiusatakse ja pekstakse uues koolis ning ta soovib oma karateoskusi täiendada, et ennast kaitsta (tegevus toimub Hiinas). Sõnum aga mida mina sealt välja lugesin ja millega paralleele tõmbasin on see, et paljude inimeste elu ühes või teises etapis on inimene/inimesed, kes ründavad, teevad haiget ja niidavad jalust. Poiss, kes hakkas õppima iidset Hiina võitluskunsti kung fu sai väärt teadmised, et tähtis pole võitlus ega vastasele "ära tegemine", vaid enda kaitsimine. Me ei astu võitlusesse vaenlsega, et talle koht kätte näidata, vaid et ennast kaitsta. Tihti me kaitseme just enda hinge. Ennast kaitsta tuleb aga sügavate väärtuste kaudu, mitte samade meetoditega, nagu sind rünnatakse. Ainult siis on võimalik seda võitlust "võita". Ja tegelik võit on su enda hingerahu ja tasakaal, nagu see poiss sai tagasi kindlustunde ja vabanes hirmust, et teda jälle rünnatakse. Viha ei saa võita veel suurema vihaga, vaid ainult armastusega, mis ei tähenda, et ennast ei peaks kaitsma, valida tuleb vaid õiged meetodid.
Siit edasi kohe tuli meelde eilne õhtune lugemine "Naised, kes jooksevad huntidega" (ma millegi pärast arvan, et kirjutan sellest raamatust pikemalt, kui see läbi, aga juba eile jooksis seos sisse). Naiselikkusest rääkides jookseb tihti sisse mõiste alandlik olemine, mõistmine ja aktsepteerimine. Kuigi see raamat räägib naiselikkuks olemisest ja enda sees Ürgnaise avastamises, siis juba suhteliselt raamatu alguses jooksis läbi see sõnum, et tõelise Ürgnaise avastamise teel pead sa võitlema. Näiliselt võitled sa välismaailmaga ja sealt tulenevate ohtude ja väärkohtlemistega, kuid tegelikult võitled sa oma hingemaailma peegeldustega, sest kogu välismaailm ongi meie projektsioon enda hingest. Ja selleks, et jõuda ürgolemuseni, pead sa lahti harutama need sõlmed, mis sind takistavad sellel teel. "Võitlus" on näiline, nagu ka eelmise lõigu puhul. Tähtis on see, kuidas, mis põhjusel ja mis väärtuste alusel sa ennast kaitsed. Ja kui võitlus on peetud, siis on aeg sõlmida rahu ka vaenlasega.
Lõpetuseks "50 halli varjundit" raamatust ja filmist. Filmi ma pole näinud, kuid raamatut olen lugenud. Peale esilinastust jooksis Naiselikkuse maailma FB lehel ilus jutt sellest, kuidas film näitab naiselikkuse ja mehelikkuse rolle, seda alguses süütut mängu ja flirti ning pärast noorhärra lapsepõlve hingehaavade pealetungi, miks ta ei suutnud pühenduda ja olla "normaalne" kaaslane. Lõpetuseks oli seal kirjas, et kahju, et naine ei vedanud seda suhet edasi, sest noormees hakkas justkui paranema oma lapsepõlve traumadest (loe: julges magada mõned korrad kaisus naisega ühes voodis nt). Paar päeva hiljem lugesin ma kellegi arvamusartiklit selle kohta, et antud noormes ongi psüühiliselt ebastabiilne ja selle ümber on loodud justkui võluv armastuslugu, aga tegelikult on see tüüp haige ja neiu sattunud õnnetu suhtesse. Minu arvamuse kohaselt pigem ongi nii, nagu teine arvamus ütleb. See neiu poleks saanud ka parima tahtmise juures muuta noormehe hingehaavad olematuks. Raamatut lugedes ei jäänud mulle mujet, et Grey oleks tahtnud tohutult muutuda pereinimeseks ja armastavaks kaaslaseks. Siis miks peaks Anastasia loovutama oma hinge selleks, et tervendada teist inimest, kes tegelikult tunneb ennast oma elus ja nahas päris hästi? (jälle paralleelid enda kogemusega)
50 hallil varjundil on 2 järge ka. Seal ikka õnnestub tütarlaps Anastassial hurmur Christiani muuta ja vastupidi. Raamatute triloogia ja loodetavasti ka järgnevad filmid annavad minu meelest edasi mitmeid teemasid. Meesterahva karmid minevikukogemused, mis on teinud temast selle, kes ta oli ja arvas end igavesti olevat. Teema sellest, et kui su teele satub õige inimene, siis oled valmis tegema kompromisse asjade osas, mida sa vb kunagi pole arvanud, et sa teed. Noor seksuaalselt kogenematu naine, kes endalegi üllatuseks avastas, et punase mängutoa osad atraktsioonid võivad valmistada mõnu. Pigem panevad raamatud/filmid mõtlema eelarvamustele ning "normaalsusele". Mis on normaalne ja mis ei ole? Arvan, et paljud, kes kategooriliselt keelduvad hallide varjundite triloogiat lugemast/vaatamast on tegelikkuses need, kes ise söövad, aga salgavad (st tegelikult endale ka meeldivad või meeldiksid väikesed erilised voodimängud aga igaks juhuks avalikkusele annavad teada, et see on "fui"). Aga see on kõigest minu arvamus :)
ReplyDeleteEtteruttavalt olgu öeldud, et lõpp on troloogial ikka õnnelik.