Läbi sügava-magusa une kuulen ma (õnneks alles kell 8) kõigepealt vaikselt hädaldamist ja mõni sekund hiljem täieliku protsestinuttu. Krahman lapse sülle, käin kinnisilmi mööda tuba ringi lootuses, et äkki jääb veel veerand tunniks magama. Ei midagi. Siis poen ise tagasi teki alla, laps enda voodisse kaasa (sest ma tegelikult ju magan veel!) ning anna talle kätte tudukilpkonna, et ta näpiks selle nuppe. Ei midagi. Jaurab. Panen tule põlema. Ei midagi. Jaurab edasi. Viimases hädas pistan talle näppu küpsise või banaani. 1 minutiks jääb jorin ära. Ma saan vaikuses 1 minut unest virguda! Halvimal juhul laps lihtsalt röögib iga mu katse peale kasvõi mõnekümneks sekundiks tagasi voodisse ronida. Nii võtan ta sülle ja magamistoast välja. Tere ilusat hommikut!
Käime uimaselt mõned minutid mööda korterit ringi, et ka laps lõpuni ärkaks ja lõpetaks selle unise nutu. Ma pole üldse hommiku-inimene ja mõne sekundiga sügavast unest tegutsejaks hakkamine on siiani mu jaoks üliraske ülesanne.
Vannituppa, mähku ja riiete vahetus, hambapesu. Tihti see kõik ikka veel jonni saatel. Ise jään hommikumantlisse, jõuan vaid hambaid pesta.
Kööki lapsele süüa tegema (üldjuhul munapudel või pannkoogid), lapse söötmine, lõpuks ka enda söök, mida saan heal juhul 5 minutit nautida, aga kui laps joriseb, siis söön käigu pealt. Selleks ajaks on ärkamisest umbes tund möödas, köök on pahupidi keeratud, toidujäätmed söögitooli ümber ja mul tunne, et pool päeva on juba möödas :S
Edasi püüan ma päeva sisse elada kas diivanil uimaselt telekat klõpsides ja samal ajal ühe käege lapsega mängides, aga see üldjuhul ei õnnestu, sest käib paras võitlus puldi pärast või konkreetselt minu otsas turnimine. Mänguasjad on selleks ajaks juba mööda elamist laiali tassitud. Üle päeva või kahe suundun ma selleks ajaks kööki, et kiiresti supp hakkama panna (sinna spets nõusse, kus ta ise keeb ja saab juurest ära minna- super leid!) ja siis sätime õue, sest see tõotab mõlemale vaheldust (vaheldust peale 2h üleval olekut :D)!
Õue sättimine võtab ligi pool tundi aega (ma siiani imestan, et kuidas nii kaua), alates mõttest, et nüüd õue kuni selle ajani, et oleme õues. Ainuüksi trepikojast välja saamine on väljakutseterohke, sest Kristofer tahab iga kord treppidest edasi-tagasi kõndida. Siis ta natukene karjub, kui ma vean ta trepikojast kaugemale. Siis ta üritab kõndida, ise ka ei tea, kuhu. Lõpuks panen keldu peale ja metsa. Selleks ajaks on natukene vaikust, sest kelguga meeldib talle sõita. Nii me jalutame umbes 40 min (30 min sättimise juures suht olematu aeg) ja tagasi tuppa tulles algab lõunasöök.
Laps on selleks ajaks näljane, supp allesvalminult kuum. Käib paras jorin, et ta suudaks ära oodata, millal toit talle paras. Siis ma söödan ja ta ise õpib sööma, mille tulemuseks on see, et ta üleni selle supiga koos. Kõik ümberringi ka. Jälle! Köök söögitegemisest kaoses, sest ma lihtsalt ei jõudnud koristada veel enne õue minekut. Juba unistan lapse lõunaunest. Kui on jaksu, paneme veel mänguasjad kokku enne lõunaund ja siis rõdule magama (ilusa ilma korral sätin ma ka ise ennast taga välja kärutama).
2h jooksul ma ei tee mitte midagi. Ma ei korista midagi, vaid teen kiire lõunasöögi ise ja võtan arvuti, raamatu või mõne filmi. Vaikus ja rahu :))) (mille vahepeal ma käin läbi une nutvat last käruga kiigutamas rõdul). Ja alati tuleb reageerida sekundilise täpsusega, et ta liiga vara üles ei ärkaks ja minu enda aeg lühikeseks ei jääks!
Siis ta ärkab ülesse, naeratab ja ma söödan talle õhtuoodet sisse, mida ei pea pikalt vaaritama, aga siiski saab köök lisakoormuse. Peale seda ta on jälle natukene aega tšill (puhanud ja söödud) ning mina võtan ette köögi koristamise. Kell on ligikaudu 16 ja ööuneni tundub ilgelt palju aega! Kuidas ma ta meelt lahutan!?
Kui köök puhas, siis hakkan ma õhtusööki valmistama, sest tunnikese-paari pärast tahab ta jälle süüa :D Pool tundi hiljem on köök jälle sama jama täis, nagu pool tundi tagasi enne koristamist. KUI tüütu see on! Aga laps naudib, kui ma köögis toimetan. Vähemalt on rahulik.
Õhtusöögi ajal ta jälle harjutab söömist, mis tähendab, et päeva lõpuks on mul köögi ja elutoa põrand igast jama täis. Tuleb üks tolmuimeja tiir. Ja sööks nüüd ise ka. Korra saan ennast teleka ette maha laadida (selleks ajaks on täiesti suva, mida ma sealt vaatan, peaasi, et saaks korraks ajutegevuse eemale laps-söögitegemine-koristamine tegudelt) ja siis oii, juba tunnikese pärast on ööune aeg!
Lähen jälle kööki koristama, mänguasju kokku panema, piima ettevalmistama ja vannitama. Ööuni on kell 21. Viskan ta kõrvale pikali. Vahime tähekesi laes, mida tudukilpkonn näitab, siis ta üritab mind üle kavaldada, et voodist välja ronida (ta voodil üks külg maha võetud), siis saab aru, et see ei toimi, jonnib natuken, siis poeb minu voodisse kaissu, lõpuks veereb tagasi enda voodisse, sahkerdab väheke, ma laulan talle ja ta jääb magab. Ja mina mõtlen kogu see aeg, mida ma kõike nüüd ära teen, kui ta magama jääb!
(öösel võib ta vabalt veel 3-5 korda nutuga üles ärgata ja nii ma jalutan öösiti, 13 kilone kaisukas ümber kaela)
Minu kuldreegel, et kodu on enne ööunne minekut puhas (nõud pestud, mänguasjad ära pandud) ja ma saan olemist nautida. Teine kord päevas (mõnikord ka esimene, kui lõunaune ajal jalutan) saan arvutikaane lahti, head raamatut kätte võtta või mõnda saadet/filmi keskendunult vaadata.
See pidev kokkamine ja koristamine ning võimatu missioon, et isegi omaenda mõtetele keskenduda, kui laps kõrval- on see, mis ajab ilma vahelduseta paljud emmed ummikusse. Ma nii mõistan nüüd!
Kui ma ei saaks vahepeal käia trennis, koolitustel ja nõustamas- ma küll ei peaks vastu :D Õnneks ma saan ja tänu sellele ma olen võimeline ka selle tapva rutiini juures enam-jaolt naeratav ema olema, kes viskab lapsega nalja ja vaaritamise või kolmanda korra koristamise vahepeal korraldab tagaajamismänge. Ja vahepeal käime me ka koos väljas- poodides (kuigi iga kaardimakse automaadi juures on kõva annnaaaaa!!), külas ja spas. Need on ka toredad vaheldused meile mõlemale.
Chill, see hullumeelne rutiin möödub!
Tere Natalja ja Kristofer,
ReplyDeleteSee on esimene kord kui ma Teie postitust kommenteerin ja põhjuseks on see, et olen samal positsioonil nagu teie. Pm üksikema :D, meie vahe on selles, et sinul seal on ema abiks ja minul käib aeg-ajalt abikaasa ka kodus :D
Hommikud on meil erinevad, poja ärkab ca 6:40 väga rõõmsalt ja heatujuliselt, mina olen küll unine, kui nii pea kui kuulen pisikese sõbra juttu omatoast, mis midagi tähtsat seletab olen ka üleval ja rõõmsatujuline. Siis lähen toon ta ära enda kõrvale ja kaisutame ning vaatame Kass Oggy ja kurjad prussakad ära. Siis vaaritame putru ja sööme, peseme hambad ja teeme ära protseduurid potil (see on meil väga kenasti viimasel ajal väljatulnud, (poti protsedurid ma mõtlen :D)
Siis on kell pea kaheksa veerand üheksa ja minu sõber leiab omale ise mängimistegevusi. Aeg ajalt käib ja küsib, et mis see on ja mis see on????? :D Mõni kord me vaatame ka raamatuid koos.
Sel ajal on mul alati võimalus teha oma magamistuba korda ja lapse ning koristada köök.
Üldjoontes me telekat käima ei pane, kuna siis laps ei suuda keskenduda oma mängudesse. Kui aga telekas käib , siis on 100% kindel, et mängust mitt ekui midagi välja ei tule. Ise olen sellega juba nii harjunud, et kuulame lastelaule ja raadiot.
Kõige selle juures on kell juba kümme või üksteist ning kõigest tunnike, poolteist lõunaunne minekuks aega. Aeg läheb enam-vähem kiiresti :D vahest on vaja võtta ka tunniks laps sülle, et ta oma lähedusvajaduse kätte saaks.
juba lõunasöök ja lõunauni. Laps sööb mul ka pm ise, pärast seda on ikka vaja koristada.
Mis puutub koristamisse, siis minu kaks head sõbrannat; ühel on üks laps ja teisel rohkem kui kaks ning neil on alati jummala korras, küsisin kunagi, et kuidas see on võimalik. Mille peale sain vastuse, et mitte kunagi ei minda teise tuppa ilma, et midagi näppu ei võetaks ega oma kohale ei viidaks. Nüüd siis taipan, et olen samasugune. Jah hetkeks võib küll sassis olla, aga see on max mõned minutid nt kui laps mängib ja siis ikka viime tagasi. Sama ka köögiga, kui ta ise sööb, siis on mul võimalus juba koristada, et siis kui laps puhkab saan ka ise puhata. :D
No lõunauni läbi ja siis me õue, õues on chill jalutada, kuigi hetkel on nii libe, et peame pm kelgutama või siis kärutama. Ja endalegi ootamatult on õhtu käes ning tuduprotseduurid käes.
Pessu, unelaul, issile musi (pilt voodikohal) ning notsu, tiiger ja sinina kuts kaissu :D
Jääb magama ja väga harva tõuseb öösel, sis nt kutsu kadunud. Muidu magab hommikuni ja äratab jälle oma jutuvadinaga :D
Ühesõnaga naudin oma pojaga päevi. Ühelt poolt on sul õigus, et on rutiin aga teisalt annan endale aru, et see pisike aeg, kui ta selline pisike mul on ja nii armas on võtta 11 kg sülle ja temaga keerutada ja kõik tema varbad ja kõrvad, nina läbimusitada samas kui ta ise naerust kõver on. Armastan teda üle kõige.
Natalja aeg- ajalt võib ikka tunduda see kõik rutiin, kuid saad ju liikuma aeg-ajalt, nii nagu kirjutad.
Kõike armsat soovides,
Raili ja Hugo
Hei Raili!
ReplyDeleteEks see postitus on natukene läbi huumoriprisma ka. Koondatud on kõik kõige värvikamad hetked :D Õnneks on meil ka rahulikuimaid ja mõistlikumaid päevi.
Ema rolli ma naudin täiega, kuid üldse mitte seda koduperenaise rolli. Kusjuures esimesel eluaastal seda väga ei olnud justkui või ei pakkunud mulle too koormus väga pinget. See tuli mängu siis, kui laps hakkas kõndima, kõike avastama ja minutehtud toite sööma (enne oli nõus vaid purgitoite võtma). Siis läks tempo kuidagi kiireks nö. Aga seda kompenseeribki see asjalikkus, millega nad niisuguses vanuses ringi toimetavad ja maailma avastavad :)
Tuleb tuttav ette, nüüdseks juba armsa aga ka väsitava aja mälestusena. Selle vahega, et mul oli kaks kratti :-)
ReplyDeleteAga jõudu-jaksu, see aeg saab varsti otsa, kus laps nii sõltuv sinust on. Kallid!