Olen nooruspõlvest peale kuulnud väidet, et harmooniliseks suhteks peab mees armastama naist nõks rohkem, kui naine meest. Ümberringi jälgides, siis tundub, et nii toimibki. Hakkasin mõtlema, et miks see nii on. Kui mees armastab naist tsipake rohkem, kui naine meest, siis jääb talle alatiseks seesama jahiinstinkt. Mis juhtub, kui naine armastab meest rohkem? Ta sulandub mehesse ja tema ellu, unustades ennast ja oma elu. Mees muutub loiuks ja laisaks ja terasus ajaga kaob. Kui naine aga armastab meest nõks vähem, lastes enda eest võidelda, oodata, elades ka oma elu ja säilitades mõningast iseseisvust, siis mehe ja naise vahel jääb see "miskit", mis hoiab meest alati sisimas valvel, annab talle adrenaliini ja elevust. Alateadlikult tahab mees vallutada oma naist veel ja veel. Kui naine saab vallutatud kergelt ja/või rohkem vallutusretki oma naisega ei kaasne, siis diivanil lösutav jahimees, kümnete pereelu kohustustega, närbubki.
Naised, laske ennast armastada ja ärge võtke kõik armastuse kohustused enda kanda. Valige mees, kes hoolib teist ja on valmis seda näitama ja tõestama. Säilitage oma mina ning oma elu, suhte algusest peale. Nii olete te oma mehele palju atraktiivsem, kui täites igat tulenevat soovi. Kui ebaloogiline see ka ei tundu- laske ennast armastada, mitte ärge valage meest oma armastusega üle.
No comments:
Post a Comment