elu põhitõed

Ma olen kirjutamisega pausi teinud. Erinevatel põhjustel. Kolimine ja uude keskkond sulandumine võttis aega ja kannatlikust. Ja ajaga tunnen, et mis mul ikka nii tarka enam öelda on. Oma igapäevaelu ka siia peegeldada ei taha. Aga siiski üks päev ühel imelisel metsarajal jalutades tuli tunne, et tahaks kirjutada sügavatest elutõdedest, milleni olen läbi käänuliste eluteede jõudnud. Kui keegi oleks mulle nendest mõni aasta tagasi rääkinud, siis võib olla oleksin osanud elus teistsuguseid valikuid teha. Aga võib olla ei oleks ka. Oma kogemus on ju kuningas. Aga ma siiski kirjutan teile, et äkki kellelgi on sellest kasu.

Külgetõmbeseadus
ei toimi nii, et sa mõtled ja see juhtub. Või sa joonistad ja kleebid pildikesi unistuste majast ja suhtes ning see juhtub. Protsess on palju keerulisem, kuid ta toimib. See toimib nii, et sa tõmbad oma ellu kõike seda, mida sa ise oled. Ja seda ka kõige sügavamal tasandil, mida sa igapäevaelus ei teadvusta. Selleks, et hakata tõmbaba oma ellu midagi muud ehk head, siis pead sa muutma oma sügavat olemust ja see on väga keeruline ja valus protsess. Seepärast paljude inimeste elus külgetõmbeseadus justkui ei toimi. Aga tegelikult ta toimib kogu aeg ja iga hetk. Elu ei juhtu sinuga, vaid sa lood seda igal oma eluhetkel. Nõiaringist saab välja, kui võtad ka oma halva elu eest vastutuse ja muudad seda, mis muutmist vajab.

Viha
on üks alahinnatud tunne. Ma kunagi päriselt uskusin, et ma ei ole suuteline üle 2 min vihastama, kuna mõistan empaatiliselt ju kõiki ja kõike. Ei saanud ma ka sellest aru, kui terapeudiõppes räägiti, kui hea see on, kui klient jõuab oma sügava vihani. Ju mul on kõik korras- mõtlesin ma. Nüüd, mõni aasta hiljem ma mõistan, mida meile teraapiaõpingute käigus räägiti. Viha on väga teretulnud emotsioon, sest ta kuulub inimese põhiemotsioonide hulka. Ei ole võimalik, et sa ei vihasta. On võimalik, et sa surud oma viha alla, mida ka mina tegin pikka aega. Viha õigetes kogustes on vabastav ja kainestav. Soovitan oma vihaga tutvust teha!

Varjupool
on olemas igal inimesel. Kuid ülivähe inimesi tunnistavad päriselt seda kasvõi iseendale. Lugedes erinevaid enesearengu raamatuid proovitakse pea igal pool sind halbadest tunnetest ja kogemustest võimalikult kiiresti välja tuua- mõtle positiivselt, naerata, ole viisakas, mõista. Kuid vähesed raamatud räägivad sellest, et jää oma tumedate tunnete juurde (nt "Sisemine ärkamine" Collinsi raamat). Mitte miski pole elus ideaalne, kõik on duaalne. Ja ka sina, inimene. Mitte kunagi sa ei saa peegeldada ainult oma häid külgi, sul on kindlasti ka varjukülgi. Tumedaid, koledaid soppe, mida sa hea meelega kellelgile ei näitaks. Ka iseendale mitte. Ma tean omast kogemusest, kui raske on oma tumedama poolega vastamisi seista. Veel raskem on temaga leppida ehk vabaneda soovist tast iga hinna eest vabaneda. Me saame ennast päriselt hakata armastama alles peale seda, kui oleme õpinud armastama ka oma varjupoolt. Ja see on raudpolt nii! Muud moodi enesearmastus on puhtalt mentaalne.

Iseendaks jäämine
on miskit, mis on samuti nii raske, kuigi sellest räägitakse nii palju. Võimatu on jääda iseendaks, kui sa tegelikult ei tea, kes sa oled. Kuigi sa võid arvata, et sa tead. Eriti keeruliseks teevad tänapäeval iseendaks jäämine kõikvõimalikud õpetused selle kohta, missugune vaimne, intelligente, õige inimene on. Kõik inimesed üritavad justkui samadesse raamadisse mahtuda piitsutades enda osad, mis raamidesse ei mahu, meeletu intensiivsusega ning eitades seda, kes nad tegelikult on. See on nii kurb. See teeb elud nii kurvaks. Ma ju isegi vahepeal piitsutasin ennast nii ja läksin täiega rappa omadega. See natukene läheb ka eelmise punkti alla, aga tahtsin eraldi välja tuua. Ükskõik mis, aga kui sa saad sõbraks iseendaga, siis saabub ka rahu. Ükskõik, kui keerulises olukorras sa ka elus siis ei ole.

Haigused
tulevad alati, et meile midagi öelda. On üks hea raamat- "Sinu keha räägib sinuga" ja seal ongi kirjas, et kui sul nt on prbleeme südame või hingamisteede haigustega, siis emotsionaalsel tasandil oled sa tasakaalust väljas selles või selles valdkonnas. Mind ennast kimbutas üks eluperiood kõikvõimalikud kurguhaigused angiinini välja. Kui ma sain jaole, et ma ei väljanda oma elus seda, kes ma olen ja mida ma tahan tegelikult teha, siis kurguhädad kadusid. Üks teine eluperiood jäin ma iga paari kuu tagant kõhuviirusesse, aina oksendasin. Ja nii tuli minu seest välja kõik allasurutud viha, ebaõiglus ja valu. Väikesed lapsed on seotud energeetiliselt oma vanematega. Seepärast öeldakse, et ka lapse haigused võivad väljendada hoopis vanemate probleeme. Ravides terveks põhjuse, kaob iseenesest ka probleem.

Tasakaal
on kõikjal looduses. Ja loodus otsib tasakaalu kõikjal inimeste eludes. Me elame oma elusid tihti tasakaalutult, isegi sellest teadmata. Igaühe jaoks on tasakaal isiklik ja see tuleb leida. Väga kerge on ära eksida massarvamusse, et tasakaalukas elu on maal, metsa sees, linnulaulu keskel, zenn ja kõik on õnnelikud. Oleks see nii lihtne, siis kõik elaksid metsas ja oleksid õnnelikud! Mulle meeldis ühe reikiseanssi ajal minu õpetaja õpetussõnad (ei mäleta kuidas täpselt), et kui sa nüüd lähed koju ja tunned, et vajad enda tasakaalustamist, siis kas kuula rokki või relaxi, tantsi või mediteeri, kokka või karju patja, peaasi, et saad tagasi iseenda juurde. Kõik tegevused on ok, et ennast tasakaalus hoida ja need vahelduvad vastavalt situatsioonile. Leia need tegevused, mis haakuvad just sinuga. Ja tükike loodust on ka alati hea enda elus hoida- olgu selleks värske õhus käes viibimine, toataim, suvemaja või koduloom.

Inglid
on igaühel alati kaasas- tema isiklikud kaitseinglid. Alati valmis aitama ja suunama, kuid inimesed unustavad neid oma ellu kaasata. Ma olen inglitega suhelnud aktiivsemalt viimased aasta-poolteist ja see on hämmastav! Küsida võib kõike :) Alates väiksematest palvetes, et oleks uut peokleiti vaja, kuni tähtsate küsimusteni, kas peaksin kolima ning üliraskete hetkedeni, kus sa lihtsalt palud "aidake!" Keda teema huvitab, soovitan lugeda Doreen Virtue raamatuid "Tervendamine inglite abiga" ja "Inglite sõnumid"

Meie juured
on alati meiega ja osakesed meist. Need kellest põlveneme ja kust pärineme. Ma ei andnud enne sellele suurt rolli, kuid olen pidanud vastamisi seisma mineviku taagadega kuni vanavanemateni välja. Perekonniti joonistuvad erinevad mustrid, mees- ja naisliini pidi kantakse alateadlikult kõiksugu asju üle. Kui sa tahad olla nendest vaba, siis tuleb seda kõike teadvustada. Teadvusta ja sõlmi rahu ka põlvkondade minevikuga. Me peame teadma, kust me pärineme, et teada saada, kuhu me tegelikult läheme.

Duaalsus
mida ma toon välja lõpetuseks. Elu Maal on loodud duaalsena- päev ja öö, mees ja naine, viha ja armastus, vaesus ja rikkus, vihm ja päike, ema ja isa, õnn ja kurbus, surm ja sünd. Nad kõik eksisteerivad siin, meie ümber ja meie sees. Tahame me seda või mitte. Duaalsust ületada, soovi elada päikesepaistelises maailmas täis armastust, rõõmu, rikkust ja sünde- on võimatu missioon. Ära parem võttagi seda teekonda ette. Usu ja looda, et peale mõõna tuleb tõus ja peale vihma vikerkaar. See on kõige eluterve lähenemine, millesse mina usun. Rahu saabub peale meie surma. Enne seda on palju tundeid, emotsioone, vastakaid eluolukordi ja õppetunde. Ja see on ok, sest maailm ja meie siia sündides olemegi loodud duaalsust kogema. Keskendu iseendale, oma sisemise ja välise maailma avastamisele ja loomisele. Sisemine rahu on kingitus sulle selle eest, kui kohtud iseendaga.