Kevad on täies hoos ja enam ei pane ma last terassile magama, vaid nogi-v-ruki nagu vene keeles öeldakse ja tipatapa Tabasalule ringe peale tegema. Ilusate ilmade korral käime nüüd isegi kaks korda väljas, teise ja kolmanda une ajal.
Üldiselt on meil kolm trajektoori- kas me tiirutame siin lähedal eramajade vahel, lähme Tabasalu looduspargi rajale või Tiskre mäest alla ja mereranda.
Eramajade vahel on vaikne, linnud laulavad. Õhtuti ja nädalavahetustel on mõnikord tunda valmiva šošlõki või niidetud muru lõhma. Tänaval lapsed ütlevad viisakalt "tere" (kuigi ma ei ole ju nende naaber) ning mõnikord mõni haukuv koer paneb käruga kiiresti eemale jooksma; et ainult laps üles ei ärkaks :D (õnneks Kris nendega harjunud)
Tabasalu loodusrajal on väga ilusad pankranniku vaated, kuid käruga/vankriga raputab kohati päris korralikult. Kui Kris oli mõne päevane, siis ma kartsin seal, et ta saab ajupõrutuse vms ja julgesin tagasi minna, kui ta oli alles mõne kuune (kanaema nagu ma olen). Õnneks mul on allroad neli suurt ratast ja super vedrustus- siinkohal olen ICooga väga rahul. Nii et pääseme ilusti seal liikuma. Rahvast on seal üldiselt vähe ja saab täiega loodust nautida.
Mereranna teekond on meie lemmik! Keerates Tiskre mäest alla satud sa väikeste, ühekordsete eramajade vahel, kus ma tahaks kunagi elada. Seal on kuidagi nii soe ja hubane tunne. Ma ei taha ammu enam suurt maja suure aiaga. Piisaks siuksest pisikesest 100 ruudusest majast väikse aiaga. Käin seal ja unistan :) Ning sealt edasi läheb imeline metsatee otse mere äärde välja. Arvan, et paljud ei teagi seda kohta, kes pole kohalikud. Aga hea ongi- sest seal kohtab tõesti väga harva kedagi. Üldiselt on seal kas jooksjad või kärutajad nagu minagi.
Mõned klõpsitud pildid (jällegi telefoniga, sest ma ei viitsi seda suurt kolakat Canonit kaasas kanda, kuigi võiks, et päris-pilte kajäädvustada nagu õige fotohuviline):
No comments:
Post a Comment