ebaõiglus vs õiglus

Kas elu on õiglane või ebaõiglane? Kui siis üldse, millal saabub õiglus? Ja kuidas?

Olen jõudnud selliste järeldusteni- elu on õiglane, kuid tihti tundub ebaõiglane. Seda seepärast, et õiglus saabub pimesi. Tihti me ei näe, ega tunne seda ja ei saa sellest teada. Ja õigluseni võib minna aastaid. Õiglus saabub läbi sinu vaenlase südametunnistuse, häbi ja sisemise vastuolu- seda aga ei näidata kunagi väljapoole. Inimesi sügavuti uurides ja elusid jälgides pea igas keerulises situatsioonis on õiglus jalule seatud, kuid kannataja tihti ei tea seda ja põhjustaja kunagi ei tunnista. Nii lihtne või raske see ongi.

Mina olen alati õigluse eest väljas olnud ja mulle teeb väga haiget ebaõiglane suhtumine inimestesse ja maailma. Tihti olen proovinud ise õiglust jalule seada, kuid kõige õigem õiglus tuleb ise. Usaldades elu ja elades enda elu nii hästi ja õnnelikult kui oskad, seab elu õigluse ise jalule- seda kasvõi vaenlase viimsel eluminutil, aru saades, kui valesti on elu elatud ja selles kahetsuses minnes..- on õiglus jalule seatud.

Inimeste väiksed maailmad ei ole väga tihti need, mida üritatakse välja näidata. Enne magamaminekut vaatab igaüks oma südametunnistusele kasvõi korraks otsa ja tunnetab, kus ta on eksinud. Osad inimesed tunnistavad eksimusi ja hommikul ärgates hakkavad neid parandama, kuid osa pigistavad veel tugevamini silmad kinni, teevad näo, et südametunnistus vaikis ja uinuvad.

Elage elu nii õnnelikult kui saate ja usaldage, elu seab alati õigluse jalule- isegi kui te sellest kunagi teada ei saa!