südamelt ära

On laupäev hommik. Panin lapse esimesse unne magama, vaatan aknast kortermaju ja mõtisklen- kui palju nendest kõikidest peredest on täisväärtuslikud, õnnelike emade, isade ja lastega? Kui palju on nendest üksikemasid lastega ja kui palju väljapoole paistvaid õnnelike perekondi, kelle sisemus tegelikult kõduneb?

Eestis lahutatakse pooled abielud ja arvatavasti vähemalt sama palju laguneb ka kooselusid. Üksikemade statistikas oleme me Euroopa esirinnas. Mis toimub? Skandinaaviamaad on meile nii lähedal, aga ikkagi oleme pereväärtuste koha pealt nendest no nii maas. Miks? Kas probleem on pühendumises, valedes kaaslastes või on lihtsalt käsil nö enesearengute ajastu, kus inimesed pigem keskenduvad iseendale, kui teistele?

Meie ühiskond on minu meelest natukene väärastunud, kui nii saab öelda. Kogu see kärgperendus juba näitab seda. Kunagi oli häbiasi pidada armukest, elada topeltelu või jätta maha naine väikeste lastega, veel hullem rasedana. Nüüd aga on see kõikide meelest täiesti normaalne nähtus. Sõbrad kehitavad õlgu öeldes, et tuleb keskenduda enda heaolule ja uued kaaslased ei vaata viltu, kui mehe eelmistes eludes on sabasid (loe lapsi).

Jah, ma rõhutan just meeste osatähtsust kogu selles väärastunud ühiskonnas juures. Loopige mind nüüd kividega, aga minu meelest on meie peamine probleem meeste suutmatus pühenduda. Muidugi on olemas ka pühendumisraskusega naisi, aga ma olen rohkem kui kindel, et enamus naisi, kes lähevad mehega suhtesse, alustavad kooselu ja saavad lapsi ei ole pühendumisraskustega. Siinkohal võiks mulle muidugi kõrri lennata naiselikkuse teooria kummardajad, kes ütlevad, et naine on ise süüdi, kui mees paneb vasakule või sind halvasti kohtleb. Et tuleb rohkem seksida, paremaid õhtusööke valmistada ja/või rohkem vait olla. Ma olen ise kõik need teooriad praktiseerinud ja võin kinnitada, et kui mees on ikka mölakas, siis sa võid ükskõik kui hea naine olla, aga ta ei hakka kuidagimoodi sind paremini seepärast kohtlema. Pigem on elu näidanud, et sinust saab teenindav personal ja jalamatt, kelle soovide ja vajadustega ei arvestata. Mehel on lihtsalt mugav sinuga.  Ja elu on mulle ka seda näidanud, et sa võid mitte üldse olla ideaalne naine, mitte iga päev seksida ja õhtusöögiks pihve soojendada, aga mees ikka armastab ja hoiab sind.

Päris pikka aega meie ühiskonnas "mees perepea-naine kodumasin" mudel toimiski. Mees tegi, mis tahtis ja naine pidi olema vait ja alluma, samal ajal kodu ja lapsi kasides. Pealtnäha õnnelikud perekonnad. Mulle tundub aga, et nüüdse olukorra taga on naised, kes on julgenud astuda välja enda heaolu eest ja keeldunud aktsepteerima meeste halba suhtumist. Ma võiksin siinkohal välja tuua isegi niisuguse hüpoteesi, et pühendumisraskustega mees satub naise eluteele siis, kui naine on iseennast ja oma vajadusi unustanud. Tihti aga juhtubki siis see, et kui naine hakkab pead tõstma ja oma arvamust välja ütlema, siis lähevad pered lahku. Ega mees ju ei tunnista, et ta ei pühendu perele, pettis naist või on töönarkomaan, st et ta ei muuda ka oma käitumist. Nii võtabki naine oma lapsed, väärikuse ja kolm asja ning läheb minema.

Ameerikas läbiviidud uurimus näitas, et ligi 90% meestest on täielikus šokis, kui naine neile lahutuspaberid nina alla paneb. Naisi küsitledes on välja tulnud, et saaga on käinud aastaid- naine proovinud rääkida ja arutada, iseennast muuta ja kohandada, palunud ja ähvardanud, aga meeste jaoks on see kõik olnud tühine naise tuju. Ja kui lõpuks on naise karikas täis ja lahutus sisse antud, siis meestele on tulnud see suure üllatusena- kõik oli ju korras! Aga tagasiteed siis enam pole.

Kui me vaatame Skandinaavia maid, siis võime märgata, et seal on järjest enam populaarne partnerlus, kus kodutöid ei liigitada meeste ja naiste kaela, nii naised kui mehed käivad tööl ja laste kasvatuses on mõlemad vanemad võrdsed. Tundub, et ka romantikast ja armastusest ei ole neil puudust, sest vaadates Haapsalu linnatänavatel sanatooriumisse tulnud soome pensionäre- nad käivad armsalt käest kinni ka kõrges vanuses ja nad on õnnelikud! Osalt rakendatakse juba ka Eesti peredes/suhetes partnerlust, kuid siiski veel liiga tihti kuuleb seisukohti, et mees teenib raha ja seepärast on ta perekonnapea, et on naiste ja meestetöid ning et kuni kolmanda eluaastani laps ei vajagi väga isa, vaid ainult ema. Tahad romantikat ja ennast naisena tunda? Ah, see on ainult noortel ja pereelus keskendu töö-kodu-laps teenimisele. Kui siiski tahad ennast mõnikord naisena tunda, siis mine ilusalongi või saa sõbrannadega kokku. Ära ainult oma meest liigselt koorma- ta ju teeb rasket tööd ja on sulle juba suhte alguses korra öelnud, et armastab.

Lahendust mul sellele ei ole. Naistele ma ütlen, et väljendage oma arvamust, soove ja vajadusi. Kohandada ennast suhtes ja pereelus tuleb, aga usun, et enamus naisi teeb seda niigi instinktiivselt ja võib olla isegi liiga palju, unustades enda. Loomulikult on lapsele parim perekond, mis koosneb isast-emast ja päris õdedest-vendadest. Kuid olles ise lahutatud vanemate laps, siis võin öelda, et õnnelik vanem on palju väärtuslikum, kui iga hinna eest pere kooshoidmine. Kui ikka koheldakse halvasti, läbirääkimised ei aita ja partner ei mõista, siis tuleb suhtest lahkuda. Kuidas aga jõuda selleni, et mehed suudaksid ja tahaksid pühenduda? Usun, et see algab juba lapsepõlvest ja sellest, mida üks poisslaps enda ümber näeb. Õnneks Kristoferil pühendunud meeste näited ümberringi on ja annan ka omapoolse panuse, et temast kasvaks pühendunud ja armastav kaaslane oma naisele, perele ja lastele.