kõrge, madal ja eluterve enesehinnang. mis on mis?

Inimese enesehinnang on midagi, millele pandakse alus juba varajases lapsepõlves ja millele ehitatakse üles kogu ülejäänud elu. Minu jaoks on see olnud põnev valdkond. Eelkõige seoses lapse sünniga. Hea lapsevanemana tahan ju, et temast kasvaks õnnelik inimene. Õnnelik saab inimene olla aga siis, kui tal on eluterve enesehinnang. Kuidas see kujuneb ja mis on mis? Olen selle kohta palju lugenud, mõtisklenud ja paralleele tõmmanud oma eluga. Jagan oma arusaamisi ka teiega.

Kõrge enesehinnang- tihti nimetatakse seda ka põhjendamatult kõrgeks enesehinnanguks. Need inimesed on loonud endast kuvandi, kui kõige paremast, targemast ja täiuslikumast inimesest. Nad ei eksi kunagi ja nad ei suuda vastu võtta väiksematki kriitikanooti. Nad näevad vigu teiste silmis, kuid enda nõrkusi ei suuda ei läbi näha ega tunnistada. Nad on emotsionaalselt kauged ega suuda empaatiliselt inimesi mõista. Tihti loovad nad enda ümber inimeste ringi, kes neid kuulavad ja austavad- nende inimeste imetluse peale ehitavad nad üles ka oma identiteedi. Selleks võivad olla sõnakuulelikud alluvad, imetlev kaasa või andnud fännid. Kui see kuulajaskond inimeselt ära võtta, siis kukub ta maailm kokku. Nende inimeste suhted ehituvad võimul ja domineerimisel. Tihti on need inimesed sisimas masenduses ja kurvad. Seda põhjusel, et tegelikult peidavad nad välise fassaadi taha madalat enesehinnangut, mida ei julgeta tunnistada. Välismaailm ja sisemaailm on täielikus vastuolus. Mida rohkem välismaailm sellele viitab, seda agressiivsemaks võib inimene muutuda, et kaitsta välisfassaadi lagunemise eest.

Kuidas liigselt kõrge enesehinnang kujuneb? Tihti on neid inimesi lapsepõlves kas palju kritiseeritud, võrreldud naabri lastega ja/või armastusest ja tähelepanust ilma jäetud. Need lapsed on loonud enda peas kuvandi "ma olen tegelikult väga hea, isegi kõige parem" ja hakanud selle järgi käituma, et teenida kiitust ja tähelepanu.

Madal enesehinnang- need inimesed on tihti väga allutavad ja mõjutatavad sellest, mis nende ümber toimub. Neil puudub tihti oma arvamus ja nad ei julge kaitsta oma soove ja seisukohti. Tihti on neil ees keegi autorireet, keda nad usuvad ja kelle sõnade järgi käituvad. Oma peaga mõtlemine tundub liiga riskantne, lihtsam on järgida suurt massi. Suhetes on need inimesed alluvam pool ega hakka pea kunagi teisele poole vastu. Üldiselt nad ei ole konfliktsed, sest elavad tihti kellegi teise elu, mitte enda oma. Läbi elu võivad need inimesed tunda, et justkui kõik on ju väliselt korras, aga sisimas on ikka mingi tühjus, täitmata koht. Kui küsida nende inimeste käest, mida sulle teha meeldib või milles sa hea oled, siis tihti ei oska nad sellele küsimusele vastata. Nad kipuvad lahendama kõikide teiste inimeste probleeme, aga mitte enda omasid. Võib juhtuda, et nad langevad ohvri rolli ja süüdistavad kõiges saatust ega näe oma osa selles, missuguseks on nende elu kujunenud.

Kuidas madal enesehinnang kujuneb? Nagu ka kõrge enesehinnangu kujunemise põhjuseks on lapse vastu suunatud kriitika, võrdlus ja vähene tähelepanu, on see põhjuseks ka madala enesehinnangu kujunemisel. Selle vahega, et siinkohal laps laseb käed alla ja ütlebki endale, et "ma ei kõlba kuskile ja keegi mind ei armasta".

Huvitav fakt on see, et tihti satuvad suhetesse kõrge ja madala enesehinnanguga inimesed. Mõlema eesmärk on sellisel juhul jõuda oma eluterve enesehinnanguni- madala enesehinnanguga inimene peab mõistma oma väärust ja hakkama enda eest seisma ning kõrge enesehinnanguga inimene peab aru saama, et ta ei ole veatu ja ideaalne ning ka teised inimesed on arvestamist väärt. Minu kogemus ütleb, et madalast enesehinnangust on lihtsam jõuda eluterve enesehinnanguni. Aga kõrgest enesehinnangust loobumine on pea võimatu- peab ju eelkõige tunnistama seda ja oma ideaalsest identiteedist on inimestel väga raske loobuda.

Eluterve enesehinnang- need inimesed teavad, kes nad on ja miks nad on. Nad toovad vabalt välja enda tugevused ja nõrkused. Nad suudavad tunnistada oma eksimusi, neid analüüsida ja nendest õppida. Samas teavad nad, mida tahavad ja mida nad väärt on ning ei ole nõus leppima millegiga, mis nende jaoks hea pole. Nad võtavad vastutust oma elu ja otsuste eest ning suudavad luua endale sellist elu, mida arvavad end väärivat. Neil on arenenud empaatiavõime ja nad väljendavad vabalt rõõmu, kaotust, valu ja armastust. Nad on vahetud ja õiglased. Samuti on nad otsekohesed ega karda välja öelda, mida asjast tegelikult arvavad- see võib nii mõndagi inimest ehmatada. Raskused eluteel on nende jaoks midagi, millest õppida ja mis teevad tugevamaks. Suhetesse lähevad nad võrdsetel alustel ning  elavad partnerluses. Sellise enesehinnanguga lapsevanemad on oma lastele parimad eeskujud ja nende lastel on suur eeldus, et ka nende enesehinnang kujuneb eluterveks.

Kuidas eluterve enesehinnang kujuneb? Kui laps saab vanemalt piisavalt väärtusliku tähelepanu, kallistusi ja imetlust. Lapsele lubatakse väljendada igasuguseid emotsioone ja antakse mõista, et ka viha, kurbus, pisarad on ok. Lapsel lubatakse eksida ja õppida oma eksimustest. Samas teab laps, et tema vanem on alati olemas ja armastab teda ükskõik, mis ka ei juhtuks.


Meil kõigil on olnud vähem või rohkem keeruline lapsepõlv. Isegi, kui me negatiivsust lapsepõlvest ei mäleta. Tol ajal olid lihtsalt teised kasvatusmeetmed ja arvati, et keelates lapsel nutta või kritiseerides igat ta tegevust saab lapsest kasvatada tugevat hakkamasaajat inimest. Meie vanematel olid parimad kavatsused, ausalt! Nüüdseks on psühholoogid jõudnud sellini, et tegelikult niisugune suhtumine takistab lapse eluterve enesehinnangu kujunemist ning tekitab suuremaid ja väiksemaid traumasid inimese alateadvuses.

Tänapäeva pea kõik kasvatusteooriad ütlevad- laps jäljendab vanemate käitumist ja olemust, mitte õpetlike sõnu. Seepärast- parim, mida sa oma lapsele teha saad, armasta ennast ja püüa saavutada eluterve enesehinnang, et laps õppiks maailma olemust läbi sinu, kui lapsevanema, eeskuju.