3 asja, mis mu elus on 3 aastaga muutunud

Alles oli ju 2011 aasta ja nüüd juba käsil 2014. Need viimased kolm aastat on mu elus kõige kiiremad, kui nii saab öelda. Lihtsalt nii kiiresti vuhisesid mööda, et nüüd on jäänud vaid tagasi vaadata ja mõtiskleda nende üle. Mis siis muutunud on?

1. Ma sain lapse.. Ja kõik sellega seonduv- rasedus, sünnitus, emadus. Jah, see teema on suht leierdatud juba ja ma kogu aeg kirjutan, kui õnnelik ma selle üle olen (mis ema siis ei oleks, onju), aga fakt on see, et see on mu elu suur muutus. Raseduse peale mõeldes hakab suht kõhe; sünnitus oli võimas kogemus ja emadus on midagi, mida võiks tahta kogeda iga naine (aga ei pea muidugi). Laps saamine on elumuutev kogemus- nagu armastatakse öelda. Eks ta nii ole. Mul muutus kõik drastiliselt palju. ..ja kaotasin suhte.  Mulle meeldib ühe kogenud naise mõte: "See on kuidagi nagu looduslik valik, et sa oled nõus olema kehvas suhtes, aga laps paneb midagi niimodi paika, et sul on jõudu ja küpsust sellest välja astuda. Minul on väga hea mees ja isa lastele, õde aga jättis just rasedaks jäädes mehe maha- no ei mõistnud seda kohe kuidagi. Peale esimese lapse sündi sain aru, et oleksin ka ise nii teinud. Laps toob olulise välja, samuti jõu sellega toimetulekuks. Lõpuks valime mehe kaudu ka lapsele elu, milliseks see kujuneb."

2. Ma sain tagasi iseenda. Olin aastaid täiesti kadunud. 23selt pikast suhtest välja astudes arvasin, et mind ootab ees prints valgel hobusel ja õnnelik abielu, lapsed, pere ning muidu imeline maailm. Päris nii see ei läinud. Kandidaate ja võimalusi oli palju. Aga kuidagi ei õnnestunud ega klappinud ja iga ebaõnnestunud tutvusega vajusin ma aina sügavamale mülkasse. Me tõmbame endale ligi seda, kes me ise oleme- ja nii läksid mu partneri valikud aina äärmuslikumaks. Lõpuks ei saanud ma ise aru, kes ma olen, kus ma olen ja miks ma olen. Surnud ringist aitas mind välja rasedus- ma hakkasin aru saama ja selgelt nägema kõike, mis mu ümber toimus. "Looduslik valik", nagu eelmises punktis kirjas? Ma ei tea seda, aga tean, et avastasin enda juures tugeva emaduse "geeni"- ma tahan kindlasti veel lapsi saada, mulle nii meeldib ema roll, kogu see väntsutamine ja tegelemine lastega. Samuti ma poleks arvanud, et ma võin niimodi fännata pereelu ja pühendumist. Ning mis pole vähem tähtis on see, et ma leidsin oma kutsumuse ning töötan selle kallal, et sügavat tungi eneseteostuseks rahuldada.

3. Ma kardan mehi! Ma olen noorest peast olnud suhetes ning meestel on olnud minu elus tähtis roll. Suhtest suhtesse hüppaja ma üldiselt pole olnud. Üksi olla ja aeg maha võtta on täiesti ok mu meelest ja isegi tihti vajalik. Isegi olles suhtes haiget saanud, ei peljanud ma kunagi proovida varsti uuesti- ees saab olla ju ainult parem! Ma pole kunagi küsimärgi alla pannud seda, et kas mõni mees mu ellu ilmub, pigem on alati olnud küsimärk, kas mulle sobib. Nüüd on ilmunud hoopis uus küsimärk- kust ma tean, et peale roosade prillide langemist ei kohtu ma millegiga, mis mu maailma ei sobitu? Kust ma tean, et üks hetk ei avasta ma ennast suhtes üksikuna; kus on garantii, et mulle ei keerata selg rasketel aegadel ja kes ütleb ning lubab, et mind armastatakse ja hoitakse jne jne? Garantiisid ei ole. Ma ei olnud vist kunagi elus piisavalt kõrvetada saanud, et mehi karta. Selle kolme aasta sisse mahtus ka see kogemus. Vaatame siis, mis me selle kogemusega peale hakame :D