Lugedes Osho "emotsionaalne heaolu: hirmu, viha ja kadeduse muutmine loominguliseks väeks" raamatut tõdesin ma veel kord, et kui sa tahad kogeda ilusaid tundeid nagu rõõm, armastus, joovastus, pead sa lubama endale ka mitte nii toredaid emotsioone nagu näiteks viha.
Allpool on Osho väga hästi lahti kirjutanud, mis juhtub, kui me ei suuda kogeda elutervet viha, vaid üritame olla "õiged", "viisakad", meeldida kõikidele ja käituda maskuliinse ühiskonna reeglite järgi, kus lipulaevaks on ratsionaalsus, pea, loogika.
*
"Kui te vaatate inimesi... seiske tee servas ja lihtsalt vaadake ning te avastate kahte tüüpi inimesi. Vaadake nende nägusid. Kogu inimkond jaguneb kahte tüüpi. Ühed on kurvad, näevad välja kurvad ja kuidagi lohisevad. Teised on vihased- pulbitsevad hullusest ja on valmis ükskõik mille peale plahvatama.
Viha on aktiivne kurbus, kurbus on passiivne viha. Need on üks ja seesama.
Jälgige enda käitumist. Millal te olete kurb? Leiate ennast kurvastamas ainult neis olukordades, kui te ei saa vihastada. Ülemus ütleb midagi ja te ei saa vihastada, sest võite oma töö kaotada. Te ei saa vihastada ja peate edasi naeratama. Siis muutute kurvaks. Energia on muutunud passiivseks.
Mees läheb töölt koju ja leiab kohe mõne väikese, täiesti tähtsusetu põhjuse naise peale vihastamiseks. Inimesed naudivad viha, sest tunnevad, et vähemasti teevad midagi. Kurvana tunnete, et teile on midagi tehtud. Teie olete olnud passiivne vastuvõtja. Teile tehti midagi ja teie olite abitu ega suutnud vastata, reageerida. Vihasena tunnete ennast pisut paremini. Pärast suurt vihahoogu tunneb inimene end veidi rahulikumana ja see on hea. Te olete elus! Ka teie võite tegutseda! Muidugi ei saa neid asju ülemusele teha, aga naisele saab küll.
Siis ootab naine, et lapsed koju jõuaksid- sest mehe peale ei ole mõistlik vihane olla, ta võib lahutust tahtma hakata. Mees on ülemus, kellest naine sõltub, ja tema peale on riskantne vihastada. Naine ootab lapsed ära. Nad jõuavad koolist koju ning siis saab naine neile turja karata ja neid karistada. Ja mida teevad lapsed? Lähevad oma tuppa, pilluvad ja lõhuvad raamatuid, karistavad nukke ja koeri ja piinavad kasse. Nad peavad midagi tegema. Kõik peavad midagi tegema, muidu on kurb olla."
*
"Tavalisel vihal pole midagi viga. Tegelikult on inimesed, kes vihastavad ja unustavad viha järgmisel hetkel, väga head inimesed. Nad on alati sõbralikud, elavad, armastavad ja on kaastundlikud. Aga inimesed, kes oma emotsioonidest kinni hoiavad ja neid aina kontrollivad, ei ole head. Nad püüavad alati näidata, et on sinust vooruslikumad, aga nende silmis on viha. Nad on igal hetkel valmis plahvatama.
Viha on inimlik, selles pole midagi halba. Kui teid provotseeritakse, siis te reageerite, sest olete ju elus. Vihastamine tähendab öelda, et te ei anna järele, et te ei lepi olukorraga, et te ütlete "ei". See on protsest ja selles pole midagi halba.
Sellest peab aru saama. Inimene, kes elab ühest hetkest teise, on mõnikord vihane, õnnelik, kurb. Aga võite kindel olla, et ta ei kanna neid tundeid kaasas. Kontrolliv inimene, kes ei lase tunnetel tekkida, on ohtlik. Kui teda solvata, siis ta ei vihasta, ta hoiab ennast tagasi. Vähehaaval kuhjab ta endasse nii palju viha, et lõpuks plahvatab.
Hetkelises süttimises pole midagi halba- see on omamoodi ilus. See näitab, et olete ikka elus. See näitab, et te pole surnud, et te reageerite olukordadele ja teete seda ehedalt. Kui te tunnete, et olukord nõuab viha, siis on see viha olemas. Kui te tunnete, et olukord nõuab õnne, siis on õnn olemas. Te liigute koos olukorraga, teil pole eelarvamusi ega ideoloogiat kui sellist."
No comments:
Post a Comment