Kes ma olen- eestlane või venelane?

Palju räägitakse vene inimeste lõimumisest Eesti ühiskonda. Kui hästi me siia sobime? Ja kui väga me tegelikult oleme siia oodatud?

Veel mõni aeg tagasi poleks ma arvanud, et mõtisklen sellel teemal. Olen ju täitsa eestistunud venelane (nagu mu sõbrad ja tuttavad räägivad). Mu tutvusringkond koosnebki pealmiselt eestlastest. Ma isegi mõtlen eesti keeles. Mis siis nüüd juhtus?!- võiks küsida.

Eestlaste ja venelaste mentaliteet on erinev- sellest kirjutatakse, sellest räägitakse ja seda saab kogeda. Foorumid on täis naiste arutelusid- kumb on parem, eesti või vene naine? Ja meeste arutelusid- kooselu eesti ja kooselu vene naisega. Pea igal eestlasel on mõni tuttav vene rahvusest. Palju liigub ka stereotüüpe- midagi niisugust nagu "kui vene mees armastab, siis vene mees lööb" või "kõik vene naised muutuvad peale 40 eluaastat baabadeks".

Mentaliteet on vast põhiline, mis eristab üldse rahvusi. Eestimaa pinnal peavad kokku elama karge põhjamaine ning keevalt slaavi mentaliteet. Kuidas aga see õnnestub?

Elame Eestimaa pinnal ja loomulikult peame meie, slaavlased, siinse elu-oluga kohanema. See on täiesti loogiline ja ma olen kahe käega selle poolt. Kuid kui palju kohanema? Kui palju unustama, kes me tegelikult oleme?

Olen tähele pannud, et eestlastele üldiselt meeldivad "normaalsed" ja intelligentsed vene inimesed. Väidetavalt on nad avatumad, siiramad ja soojemad. Tulles külla vene perele on alati tunne, et just sinna oled sa väga oodatud. Nende rõõm ja kurbus on käega tajutavad. Osad eestlased lähevad nii kaugele, et teadlikult valivad endale slaavlasest elukaaslase (nii mehed kui naised) või venelastest sõprusringkonda. "Normaalsete" ja intelligentsete slaavlastena oleksime justkui siia ühiskonda oodatud, kuid..

Olen täheldanud seda, et oleme siia kargesse ühiskonda oodatud, kuni jagame kõike seda head ja ilusat. Mida eestlased mõtlevad kõva häälega pidutsevast seltskonnast kõrvallauas? (küll nad on ebaviisakad!) Või emotsionaalsest paarikese tülist keset kaubanduskeskust? (täiesti ebaintrelligentsed inimesed!) Ausast arvamusest (kuidas ta julges seda välja öelda!) Või mehest, kes kingib naisele lillekimbu 100 roosiga (mis raha raiskamine!) jne jne. See teine pool, mis kaasneb meie temperamendiga ei ole siin ühiskonnas lihtsalt vastuvõetav. Ja nii me peame ennast kohandama. Et sobida eestlaste sekka. Et olla ühelt poolt avatud, soojad ja südamlikud ning teiselt poolt reserveeritud, ratsionaalsed ja piisavalt kinnised olukordades, mis seda nõuavad. On see võimalik? Ma olen siiani hädas sellega.

Ma tahan elada, nagu elab slaavi hing. Kõik muu tundub olevat teesklus. Kas ma olen olnud siiani teesklus?