Olen koolilaagris. Eesti teises otsas ja kodunt ikka paarsada km kaugel. Linnud ja rohutirtsud laulavad, mina istun terassil, kirjutan ja kardan saabuvad ööd. Mõni nädal tagasi oli K ühes laagris ja üle pika aja öö üksinda kodus oli alguses natukene hirmutav. Nüüd olen võõras kohas ja hommikul suutsin juba pillida, et kodunt nii kaugel ja kõik tundub nii ebaturvaline. Õnneks õhtuks läks paremaks. Raseda emotsioonid ja soovid tunda ennast kogu aeg turvaliselt. Turvalisust pakub meile aga ju tuttav keskkond. Siin seda pole. Loodan, et ümbrus muutub tuttavamaks mõne päevaga. Praegu on mõnus.
Mis siis minuga on toimunud 4-6 raseduskuul. Igasugused esimese trimestri füüsilised vaevused läksid üle, nagu lubatakse, 12ndaks nädalaks. Oii seda rõõmu, kui sai kõike süüa, mida hing ihaldab ja õhtuti mehega isegi kinno minna, sest ei jäänud kohe kell kuus õhtul magama. Kõht on kasvanud ikka kiiresti ja praegu on paras pallike ees. Veel täiesti nauditav :)
Ikka küsitakse, et kuidas mul nende raseda vaevustega. No ma olen avastanud, et mul on kõik "toredad" vaevused ainult paar korda külas käinud ja siis kuskile kadunud. Nt meeletud gaasivalud, kõhukinnisus, hommikused jalakrambid, mille peale ma alati K ehmatan, kui hakkan voodis äkitselt karjuma suutmata öelda, mis mul viga (need on tõesti hullud) + mida aeg edasi, seda raskem on öösiti magada- kõht nii suur, et keerates käib vaagnast meeletu valu läbi ja midagi ka krõksub, nagu luustik vms :D
Kui kõrvale jätta füüsilised vaevused, siis emotsionaalselt tasandilt vaadates on kõik veel põnevam. Tundub, et mu keha on saanud endale teisel trimestril füüsilist jõudu juurde ja hakkanud lahendama igast põnevaid, alateadvussse surutuid teemasid. Olen niigi emotsionaalne, aga no mis vahepeal raseduse ajal välja tuleb- see hirmutab. Kas see olen üldse mina?! :D
Energeetilises kontekstis toob rasedus naises esile varjatud teemasid ja ka annab jõudu, et nende teemadega tegeleda. Olen nende seitsme kuu jooksul teadvustanud ja ka lahendanud vist rohkem vanu mustreid enda juures, kui viimaste aastatega kokku. Ehk kui soovite intensiivistada enesearengu käiku, siis jääge rasedaks ;) Paraku saavad seda teha vaid naised. Ja parajalt hull on see tempo samuti vahepeal. Õnneks olen veel täie mõistuse juures ja isegi tänulik, et puzzle minu elust hakkab rohkem kokku minema.
Lisaks puzzle kokkupanemisele on viimase aja mõtted ka need, et alati ei peagi ju tegelema mingite teemade lahendamisega, tunnetamisega, tuleviku manifesteerimisega. Mõnikord on lihtsalt mõnus kõik need asjad lendu lasta ja lihtsalt olla. Unustamata, kes ma olen, miks ma olen, mida ma tahan. Mul see väga hästi veel ei õnnestu, aga äkki ajaga läheb paremaks :)
PS! Käisime nädalavahetusel sõpadel külas ja täiesti spontaanselt tekis mõte, et prooviks seda lusika-väänamise-triki ära. Üks inimene seltskonnast oli seda enne teinud ja juhendas meditatsiooni ja kogu tegevust. Ja ausalt, mul lusikas paindus! Muidugi pidi rakendama veitsa jõudu, aga üldse mitte palju. Nii et mateeria struktuuri saab muuta. Tuleb vaid uskuda, siis keskenduda ja siis painutada ;)
No comments:
Post a Comment