haavunud inimene haavab ka teisi

On optimistlikud, õnnelikud ja elurõõmsad inimesed. On endassetõmbunud, segaduses ja haavatud inimesed. Neid teisi on rohkem. Nii palju kui mina olen enda elus kohanud. Ja ka ise olnud, võib olla natukene ka praegu.

Need teised, haavatud inimesed, ei pruugi igapäevaelus kuidagi palju erineda elurõõmsatest inimestest. Seda paraku aga ainult väljapoole. Sees toimub segadus, ebakindlus.

Kust see kõik pärineb?

Lapsepõlv on väga tugev indikaator sellele, kui õnnelikena me ennast täiskasvanuna tunneme. Meil võib olla kõik ja me ei tunne ennast hästi või me võime omada vähe, kuid sisimas tunda rahu  iseenda ning enda eluga. Veel mõnikümmend aastat tagasi ei olnud meie vanematel ligipääsu psühholoogide poolt välja antud informatsioonile, mis tagaks lastele funktionaalse lapsepõlve. Õpiti eelkõige esivanemate käest, kuidas lapsukesega hakkama saada ja kuidas kasvatada temast hea inimene. Hea inimene kellele? Ikka ühiskonnale ja vanematele. Aga mitte iseendale, sellele lapsele. Õpetused pärinesid sõjaajast, kus olidki teised väärtused ja eesmärgid. Nüüd on meil kõik muutunud. Osad vanemad juba jälgivad lapse vaimset ja psühholoogilist arengut ning saavad aru, et on otseses seoses enda võsukestega. Kuid katkine ühiskonnakiht on alles. Meie, lapsevanemad, tulevased või praegused, oleme olemas ja peame aru saama, mis inimesed meie ise oleme.

Psühholoogide pikaajalised uuringud on näidanud, et näiline eluterve kasvukeskkond ja korralike/viisakate/intelligentsete vanemate olemasoleu ei taga lapsele funktsionaalse kasvukeskkonna. Väga palju on tegureid, mis meie arvates on lapse kasvatamisel normaalne, kuid tegelikult põhjustab edaspidises elus suureks saanud lapsele palju probleeme.

Olen näinud koduvideot, kus kolme aastase poisi sünnipäeval lõhkes õhupall, mille peale ta väga ehmatas. Loomulikult nii väike laps hakkas nutma, kuid keegi täiskasvanutest ümberringi ei tulnud teda lohutama, vaid kõik korraga hakkasid lausuma sõnu, mis õpetasid, et mehed ei nuta ja pisarad tuleb kohe ära pühkida ja minna edasi mängima. Ilmselgelt oli kolme aastane laps väga segaduses. Ta tundis ehmatust ning vajas kaitset ja armastust, kuid suured inimesed kinnitasid talle, et ta ei tohi nii tunda. Mis te ise arvate, kui julgelt väljendab see mees oma emotsioone nüüd, täiskasvanuna? 

Meie sees elab igaühes Sisemine Laps. Tihti on ta haavatud,  sest taolised mälestused lapsepõlvest jäävad alateadvusse kinni. Me ei teadvusta, et võisime lapsepõlves näiliselt süütu olukorra peale tugevalt reageerida, aga nagu uuringud on näidanud, siis mis täiskasvanu jaoks on tühine võib lapse jaoks tähendada tragöödiat. Mida rohkem on seda Sisemist Last väiksena haavatud, seda rohkem segaduses võib ta olla enda täiskasvanu elus. Võib tunduda, et miski on alati puudu. Elu ei lähe nii nagu tahaks ja see teeb nii haiget. Ümberringi inimesed tunduvad õelad ja pahad. Lõpuks ei pruugi üldse aru saada, kes sa oled ja miks sa oled.

Kui su sees on taolised haavad, siis su esimene reaktsioon on ennast nende eest kaitsta. Su igapäevateadvus kaitseb sinu enda alateadvuse eest. Tundub natukene skisofreeniline, kuid see on täiesti loomulik. Täiskasvanuna, ei taha üksi inimene teha endale meelega haiget. Tihti kaitseb inimene ennast sellega, et ta keskendub väljapoole. Ta ei julge nende haavadele otsa vaadata. Neid justkui poleks ta alateadvuses ja hinges olemas, aga nad söövad igapäevaselt seestpoolt. See on ennasthävitav tunne. Ja ka teisi hävitav. Sest seni, kuni me pole tunnistanud ja julgendu otsa vaadata enda haavadele, kaitseme me ennast just sellega, et haavame kõiki teisi ümberringi. Täiesti ebateadlikult. Kuskil peab ju mingi error, süüdlane olema. Lihtsam, valutum ja kiirem viis tundub olevat, kui error on kuskil "seal". Aga mitte just pikaajaliselt tõhus. Sa võid otsida vigu ülemuses, elukaaslases, halvas ilmas või Jumalas ja neid ka leida. Kuid pikaajalist sisemist rahu see sulle ei too. Sest haav hakkab varsti uuesti veritsema ja sa pead uue süüdlase leidma. Ja see on tüütu, väsitav ja rusuv. Üks hetk sulle tundubki, et terve maailm on sinu vastu. Kuigi tegelikult keerad sa iseennast maailma vastu. Maailm pole ei hea ega halb, ta lihtsalt on. 

Kui sinu jaoks on ta halb, aga mõne teise jaoks hea, siis mina küsiks küll "Miks?". Mina tahaks küll, et ta oleks ka minu jaoks hea. Selleks aga peab vaatama sügavale, haavad pinnale tooma ja neid hakkama ravima. Enne ei toimu ühtegi muutust. Ja mis mind kõige rohkem inspireerib ikka edasi enda haavadega tegelema- meie lapsed võtavad meie haavad enda peale üle täiesti automaatselt ja ebateadlikult. Meie haavad ei sure meiega. Isegi kui me väga tahaksime seda. Nad kanduvad meie lastele ja nemad peavad nendega edasi elama. Ometi seda teades ma seda ei soovi.

Praeguse avatud informatsiooni ajastul on meil ligipääs igasugusele infole, pea kõik on avalik. Võta kätte, uuri, loe. Saa aru, mida sina saad teha eelkõige iseenda jaoks ja siis enda laste jaoks. Lapsed ei kasva ise ja sina ei muutu iseenesest ülepäeva õnnelikumaks. Selleks peab midagi tegema. Mina pakun sulle välja- vaata enda sisse, too see kõik päevavalgele ja aktsepteeri kõike, mida sa seal näed. Sealt algavadki muutused.