ja ma ei olegi enam kunagi üksi ehk kummalised raseduse hirmud

Sa oled mul kõhus. Kukerpallitad-uperpallitad ja teed seal muid trikke. Ma isegi näen paljast kõhtu vaadates, kuidas sa seal möllad. Esimestel kordadel su liigutusi tundes ma automaatselt naeratasin. Nagu opakas istusin tööl arvuti taga ja katsudes kõhtu naeratasin. Nüüd naeratan ka. Võib olla mitte nii tihti, kuna hakkan sinu liigutustega justkui harjuma, aga näiteks su hommikust põtkimist ootan ma väga. Mõnikord sa ärkad üles alles siis, kui ma tööle jõuan. Siis ma silitan ja näpistan kõhtu natukene, et ise kindel olla, et sa seal ikka veel sees oled. Anna andkes,eks kui ma sind üles ajan.. Oleksid sa vaid sama hea unega ka siin maailmas. Mulle see küll meeldiks ;)

Kas sa tead, mis üldse saab, kui sa siia ilma sünnid? Huvitav, kas ka sul on hirmud selle maailma ees.. Siin on kõik päris väljakutseid pakkuv. Aga sa ju juba tulidki mu kõhtu, et saada ise kogemusi ja anda mulle. Ja oii, kui palju kogemusi ja õpetusi oled sa mulle nende 23 nädalaga jaganud. Ma olen sulle ikka meeletult tänulik juba praegu! Müstika, kuidas kõhubeebid emmedele mõjuvad.

Tead, praegu on suvi ja varsti lähen ma pikale puhkusele ja meil on su issiga plaanis nii palju asju teha ja igal pool käia. Ma mõnikord õhtul mõtlen, et meil on su issiga ju seda kahekesi olemisega aega nii vähe jäänud. Samas enne sinu kõhtu tulekut ma mõtlesin, et ma nii tahaks, et ka sina meiega koos oleksid. Inimesed on väga paradoksaalsed. Küll sa selle ära õpid, kui siia poole jõuad.

Ja siis ma mõtlen, et kuidas ma üldse hakkama saan sinuga. No tead küll, et alguses sa ei oska öelda, mida sa tahad ja ma pean emmena su näost-häälest-nutust aru saama. Ja siis ma nii kardan, et ma ei saa aru. Sest ma pole kunagi imikutest pidanud aru saama. Ja nüüd pean. No siuksed loomulikud hirmud. Ma üldse ei süüdista ennast nende eest. Ja siis ma mõtlen, et kuidas mu elu üldse siis välja näeb. Oled vist kursis, et ma olen aktiivne toimetaja kogu aeg. Mõnikord väsin küll ära sellest, aga mul on kogu aeg mingi hea mõte või tegu käsil. Samas ma tean, et sina õpetad mind pühenduma. Sest ma kõikides oma muudes tegemistes olen mõnikord täielik tuulelohe, kes lendab ühest kohast/soovist/tegemisest teisse. Sa juba praegu õpetad pühenduma. Sulle, kes sa oled alles kõhus.

Sa tuled siia ellu ja ma ei ole enam kunagi üksi. Mitte kunagi. Ma armastan sind juba praegu. Mis siis veel saab, kui sa sünnid! Ma armastan sind nii palju, et kas mul ka teistele armastus jagub? Ja endale? Missuguseks maailm siis kujuneb, kui sa siia sünnid? Need on need küsimused, mille üle ma mõnikord filosofeerin. Olen kindel, et ka seda sa tajud. Sa oled väike ime minu sees. Sa valisid oma emmeks just mind ja oma issiks just Kaidot. Ja meie valisime oma beebiks just sind. Kohtume oktoobri kuus ;) Pai sulle.