Esimesed kolm kuud

Eile käisin külas lapsepõlve sõbrannal, kellega tutvusime kunagi ajal, mil mina olin 9 kuune ja tema 6 kuune. Kasvasime koos üles nagu õed. Kuigi me ei suhtle nüüd tihti, on meie igakordne kokkusaamine niisugune, justkui poleks vahepealset mitte-suhtelimise-aega olnud. See on fantastiline tunne, mida saab ainult üksikute inimestega kogeda.

Aitäh Anzelika, et olemas oled!

Sõbranna on mul imetoreda ja rõõmsameelse 2-aastase plikatirtsu emme. Aasta algusest on ka minul õnn olla õnnistatud seisundis. Olen 13ndat nädalat beebiootel, mis teeb mind tõesti väga väga õnnelikuks. Mõtlesingi jagada nii enda kui ka teiste naistega arutatud mõtteid lapseootuse ja väikelaste teemal. Kui ma juba muudest teemadest kirjutan, siis sellest ei saa ju kirjutamata jätta :)

Tegin kunagi intervjuud Psühholoogia Sinule ajakirja jaoks Alari Kivisaarega. Alaril on (kui mäletan õigesti) 4 last ja mulle meeldis tema mõte, et ühiskond räägib sellest, kui palju lapsed rõõmu toovad, aga keegi ei räägi avalikult sellest, et lastega kaasneb ka stress, 24h mure tema pärast, väsimus jms tunded. Iga vanem tunneb neid tundeid, kuid keegi ei julge seda väljendada- arvatakse, et siis on ta halb lapsevanem. Minu meelest sarnane sellele, et inimesed väldivad negatiivseid tundeid, aga igalühel on nad olemas. Mõttekoht..

Rasedust läbi teinud naistega on meil tekkinud taoline arutelu. Loomulikult on iga naine õnnelik, et ta last ootab, hoolitseb enda ja tulevase beebi eest, mõtleb ja unistab tulevasest ilmakodanikust, armastab teda enda sees algusest peale piiritult. Ja on nõus kogema kõike vajaliku selle nimel, et lapsukesega oleks kõik korras.

Meie saime rasedusest teada kaugel maal reisil olles. Ehk olime teisel pool maakera Balil, kui mul päevad ei hakkanud ja oli "imelik olla". Justkui instinktiivselt olin ma reisule kaasa haaranud rasedustesti- mis näitas ühel päeval kahte triipu. See juhtuski! Lasime elul seda protsessi juhtida. Ja elu otsustaski, et nüüd on õige aeg beebi saada.

Sealt alates hakkas muidugi pihta see kurikuulus hommikune iiveldus + meeletu lõhnataju. Arvestades veel seda, et toidu valik on seal äärmiselt kauge Eesti toidust ning ekvaatori meeletu palavus paneb konditsioneeriga ruume otsima.  Aga ma olin tubli ja üritasin nii palju, kui jaksan ringi käia ja Balit Kaidoga avastada. Lõpupoole olin paar päeva hotellis võideldes iiveldusega ja meeletu tahtega olla kodus ja süüa kodust toitu.

Tagasilend oli muidugi samuti paras väljakutse. Tulime tagasi 3 lennuga ja 1 laevasõiduga: Bali-Singapur-Frankfurt-Helisingi-Tallinn. Naljaseik oli esimese tagasilennuga (aga koha peal see ei olnud üldse naljakas). Bali-Singapuri 3h otsa veetsin ma ainult vetsus oksendades.Turbulents oli meeletu. Nendel hetkedel ma keskendusin ainult beebi heaolule ja sellele, et varsti oleme kodus. Pikk lend 13h möödus õnneks rahulikult. "Õnneks", sest ma olin eelmisest lennust nii kurnatud. Keskendusin ainult sellele, et see on ainuke võimalus koju saada ja kartulit viineritega süüa :D Pean siinkohal ära märkima, et Kaido oli kogu see aeg meeletult mõistev ja toetav. Kummardus meestele, kes peavad rasedate naiste isude, tujude ja "nii-paha-on-olla" olekutega hakkama saama!

Koju jõuda oli väga mõnus tunne. Kodust toitu süüa oli veel mõnusam. Natukene püsis hommikune iiveldus ja hakkas siis vaikselt liikuma õhtuse iivelduse poole +  lisaks tuli juurde meeletu väsimus õhtuti. Und ei olnud, aga olin nagu juurvili peale tööpäev seal diivanil. Mitte midagi ei jaksanud teha. Lihtsalt olin. Nii need mõned nädalad möödusid. Juurviljana diivanil. Aga olin raseduse pärast ikka õnnelik.

Vahepeal suutsin tekitada endale paanika, läbi googeldada kõik Perekoolid ja joosta tasulisele vastuvõtule, et saada kinnitust, et 7 nädala beebiga on kõik korras. Oli! Õppetund: "Ära üldse loe Perekoole ega muid arvamusi/lugusid/soovitusi, mida internet on täis." Ehk siis see meeletu emalik muretsemine. Teine negatiivse alatooniga asi, mis rasedusega kogu aeg kaasas käib. Kas mu lapsega on kõik korras? Kas ta areneb nii nagu peab? Kas ma teen kõik õigesti? Kas ma saan emarolliga hakkama? Kas ma tohin tunda negatiivseid tundeid? Kas ma saan oma eluga hakkama? Kuidas mu suhe partneriga muutub? Kas ma olen hea ema? Küsimusi on meeletult. Vastused tulevad ajaga. Suur õppetund, et elada tuleb hetkes ja olla kannatlik. Seda õpivad vist kõik beebiootel naised.

Emotsionaalsus- pooleldi nagu väga naljakas fenomen raseduse ajal. Käisin hambaarsti juures imepisikest auku parandamas. Kui auk oli puuritud ja protseduuriga oldki nii kaugel, et tuli panna 2 minutiga täidise, tuli mul nukruse emotsioon- ei kuskilt hakkasid voolama pisarad, hakkas endast nii kahju ja kõik tundus nii ebaõiglane. Luksusin ja nutsin ja ei suutnud suud lahti hoida. Noor arst oli täiesti hämmingus, ei osanud minuga midagi peale hakata :D (ma ei osanud endaga ka). Õnneks sai auk vaevaliselt siiski parandatud, läksin kabinetist välja, autoparklasse, vetsu ja lahistasin veel 10 minutit nutta. Kamooooon, ise naersin, et mis mul nüüd siis viga, elu ju ilus!

Sama teema hommikuga- ärkad üles, pead dušši alla minema, hakkad nutma, et tahaks veel magada. Käid dušši all ära, nutad edasi, sest juuksed märjad ja peab tööle minema. No kas pole jabur! Kaido küsib, miks nutad. Ja siis ma nutan veel kõvemini ja pobisen- "ma ei teaaaaa", nagu kõige õnnetum inimene maailmas. Nonsense.

Eile nägime 3D ultrahelis esimest korda lapse liigutusi ja südamelööke. See korvab kohe kindlasti kõik läbielatud füüsilised ja emotsionaalsed vaevused. Kosume, kasvame ja oleme õnnelikud :)

"Every good and perfect gift is from above" James 1:17