Kujuta ette, et sa koosned kahest
toast. Esimene tuba on puhas, korrastatud, täis asju, mis sind
iseloomustavad. Päike paistab sisse ja seal on mõnus, hubane olla. Sinna
on oodatud külalised ja sa isegi veedad seal igapäevaselt hea meelega
aega- raamatut lugedes, oma hobidega tegeledes, lihtalt mõtiskledes.
Aga
sul on ka teine tuba. Tuba, mis asub kõige kaugemas nurgas. Seal pole
aknaid ja sinna ei paista päikesevalgust. Seal teises toas on asjad,
mida sa pole ammu kasutanud. Palju asju on lapsepõlvest, mõni tarbeese
lähimast minevikust, mõne asja olemasolust sa ei teagi. Võib olla sa
pole seal toas kunagi käinud. Võib olla ainult ukse vahel sisse
piilunud. Kuna seal on tolmune ja pime, siis kes see ikka tahaks seal
aega veeta; eriti, kui saab päikselises toas lemmikdiivanil raamatut
lugeda.
Esimene
tuba, valgusküllane ja korrastatud, on sinu igapäevateadvus. See aju
osa, mida kasutad mäluna, loogiliste otsuste ja valikute tegemiseks.
Teine
tuba, pime ja tolmune, on sinu alateadvus. See aju osa, mida sa endale
ei teadvusta ja kuhu kogunevad meie suurimad õppetunnid.
Psühholoogid,
kes jõudsid sellise inimkäsitluseni usuvad, et nn tagatoaga on vaja
igal inimesel tutvust teha. Isegi, kui sinna minek tundub hirmutav ja
ebamugav. Miks aga peaks seda ilmtingimata tegema?
Meie
alateadvus mõjutab meid palju olulisemal määral, kui me ise sellest aru
saame. Meie paljud valikud ja otsused elus tulevad mõjutatult
alateadvusest, meie korrastamata tagatoas. Ise me aga usume, et otsused,
mida vastu võtame, on puhtalt ratsionaalsed ja teadvustatud.
Psühholoogid
on jõudnud isegi selleni, et sinu partneri valikud on otseselt seotud
sinu nn tagatoa "sisuga". Seda teame me juba ammu, et me tõmbame enda
ellu inimesi, kes on meiega sarnased- aga mil viisil? Uuringud on
näidanud, et me valime endale parneriteks inimesed, kelle mingisugused
omadused on meile tuttavad. See tekitab inimeses turvatunde. Siia
käivad kõik positiivsed ühised omadused, aga ka negatiivsed. Nt partneri
mõni omadus võib tunduda ebameeldiv ja üldse mitte vajalik, aga see on
meile tuttav, st ka õige ja turvaline valik.
Toon
piltliku näite: kui su kolakambrisse on jäänud seisma lapsepõlvest
punane ämber, mida sa mingil põhjusel ei taha esituppa tõsta ja
igapäevaselt kasutada (võimalik, et sul on selle punase ämbriga
ebameeldivad mälestused), siis sa tõmbad enda ellu parneriks toalise
punase ämbriga kaaslase. Temal võivad olla muidugi teised mälestused oma
ämbriga, aga see, et teil mõlemil on kolakambris punane ämber- liidab
teid rohkem, kui ratsionaalse mõtlemisega inimene võiks arvata.
Inimkeelde
sõnastades me hakkame klappima elus nende inimestega, kelle
alateadvuses olevad kogemused ehk sisu on sarnased. Näiteks kui minul on
kolamabrisse jäänud riiulisse seisma püsivuse puudujäägid, siis suure
tõenäosusega on need ka minu kaaslasel, kuigi nad ei pruugi avalduda
üldse sellisel kujul, nagu püsimatus avaldub minu enda elus.
Huvitavamaks
läheb aga minu meelest siitkohast, et tihti me näeme oma kolakambri
puudujääke just oma kaaslase peal. Need asjad, mis meid kõige rohkem
ärritavad ja teevad kõige rohkem haiget- nende alged on meie enda
kolakambris, kuhu me pole julgenud vaadata. Inimorganism on väga tark ja
alateadvus peidab paljud valusad läbielamised ja kogemused sügavale
sisemusse ära. Aga nad hakkavad välja immitsema just suheldes teiste
inimestega. Ja mida lähedasem on inimene, seda suuremat "ämbrit" sulle
see inimene näitab.
Kui
sul on minevikust ebaõnnestunud suhteid, siis vaata, mis sind selle
inimese juures kõige rohkem ärritas, mis ei meeldinud? See võib olla
õppetund, mida tuli tema su elule andma.
Mis sind su praeguse kaaslase juures kõige rohkem turri ajab? Mis tundeid sa sellel hetkel koged?
Asjata
ei öelda, et meie lapsed, vanemad ja elukaaslased on meie suurimad
õpetajad. Sest nendel on kandev roll meie elus näitamaks meile
kolakambri pimedaid nurkasid, millega peame tegelema, et paremaks
inimeseks saada.
No comments:
Post a Comment