Kolakamber sinu tagatoas

Kujuta ette, et sa koosned kahest toast. Esimene tuba on puhas, korrastatud, täis asju, mis sind iseloomustavad. Päike paistab sisse ja seal on mõnus, hubane olla. Sinna on oodatud külalised ja sa isegi veedad seal igapäevaselt hea meelega aega- raamatut lugedes, oma hobidega tegeledes, lihtalt mõtiskledes.

Aga sul on ka teine tuba. Tuba, mis asub kõige kaugemas nurgas. Seal pole aknaid ja sinna ei paista päikesevalgust. Seal teises toas on asjad, mida sa pole ammu kasutanud. Palju asju on lapsepõlvest, mõni tarbeese lähimast minevikust, mõne asja olemasolust sa ei teagi. Võib olla sa pole seal toas kunagi käinud. Võib olla ainult ukse vahel sisse piilunud. Kuna seal on tolmune ja pime, siis kes see ikka tahaks seal aega veeta; eriti, kui saab päikselises toas lemmikdiivanil raamatut lugeda.

Esimene tuba, valgusküllane ja korrastatud, on sinu igapäevateadvus. See aju osa, mida kasutad mäluna, loogiliste otsuste ja valikute tegemiseks.

Teine tuba, pime ja tolmune, on sinu alateadvus. See aju osa, mida sa endale ei teadvusta ja kuhu kogunevad meie suurimad õppetunnid.

Psühholoogid, kes jõudsid sellise inimkäsitluseni usuvad, et nn tagatoaga on vaja igal inimesel tutvust teha. Isegi, kui sinna minek tundub hirmutav ja ebamugav. Miks aga peaks seda ilmtingimata tegema?

Meie alateadvus mõjutab meid palju olulisemal määral, kui me ise sellest aru saame. Meie paljud valikud ja otsused elus tulevad mõjutatult alateadvusest, meie korrastamata tagatoas. Ise me aga usume, et otsused, mida vastu võtame, on puhtalt ratsionaalsed ja teadvustatud.

Psühholoogid on jõudnud isegi selleni, et sinu partneri valikud on otseselt seotud sinu nn tagatoa "sisuga". Seda teame me juba ammu, et me tõmbame enda ellu inimesi, kes on meiega sarnased- aga mil viisil? Uuringud on näidanud, et me valime endale parneriteks inimesed, kelle mingisugused omadused on meile tuttavad. See tekitab inimeses turvatunde. Siia käivad kõik positiivsed ühised omadused, aga ka negatiivsed. Nt partneri mõni omadus võib tunduda ebameeldiv ja üldse mitte vajalik, aga see on meile tuttav, st ka õige ja turvaline valik.

Toon piltliku näite: kui su kolakambrisse on jäänud seisma lapsepõlvest punane ämber, mida sa mingil põhjusel ei taha esituppa tõsta ja igapäevaselt kasutada (võimalik, et sul on selle punase ämbriga ebameeldivad mälestused), siis sa tõmbad enda ellu parneriks toalise punase ämbriga kaaslase. Temal võivad olla muidugi teised mälestused oma ämbriga, aga see, et teil mõlemil on kolakambris punane ämber- liidab teid rohkem, kui ratsionaalse mõtlemisega inimene võiks arvata.

Inimkeelde sõnastades me hakkame klappima elus nende inimestega, kelle alateadvuses olevad kogemused ehk sisu on sarnased. Näiteks kui minul on kolamabrisse jäänud riiulisse seisma püsivuse puudujäägid, siis suure tõenäosusega on need ka minu kaaslasel, kuigi nad ei pruugi avalduda üldse sellisel kujul, nagu püsimatus avaldub minu enda elus.

Huvitavamaks läheb aga minu meelest siitkohast, et tihti me näeme oma kolakambri puudujääke just oma kaaslase peal. Need asjad, mis meid kõige rohkem ärritavad ja teevad kõige rohkem haiget- nende alged on meie enda kolakambris, kuhu me pole julgenud vaadata. Inimorganism on väga tark ja alateadvus peidab paljud valusad läbielamised ja kogemused sügavale sisemusse ära. Aga nad hakkavad välja immitsema just suheldes teiste inimestega. Ja mida lähedasem on inimene, seda suuremat "ämbrit" sulle see inimene näitab.

Kui sul on minevikust ebaõnnestunud suhteid, siis vaata, mis sind selle inimese juures kõige rohkem ärritas, mis ei meeldinud? See võib olla õppetund, mida tuli tema su elule andma.

Mis sind su praeguse kaaslase juures kõige rohkem turri ajab? Mis tundeid sa sellel hetkel koged?

Asjata ei öelda, et meie lapsed, vanemad ja elukaaslased on meie suurimad õpetajad. Sest nendel on kandev roll meie elus näitamaks meile kolakambri pimedaid nurkasid, millega peame tegelema, et paremaks inimeseks saada.