Meditsiinikoolis õpetatakse, et kui vaadata ümberringi, siis meid ümbritseb üks maailm. Kui vaadata ühe inimese sisse, siis seal on täiesti omaette maailm.
Iga inimese organism on omaette toimiv maailm. Tema keskpunktiks on süda ja teda hoiab elus vereringe. Tal on oma minevik, mälestused, kaasaantud õpetused ja unistused. Tal on ainulaadsed silmad, läbi mille ta näeb maailma, ainulaadsel viisil. Sa vaatad päikeseloojangut, sa koged seda ühtemoodi. Ta vaatab päikeseloojangut ja ta kogeb täpset samat hetke hoopis teistmoodi, läbi oma filtrite. Ja me unustame seda nii tihti ära. Ja eeldame, et kogu maailma keskpunkt on meie sees. Ja nii teeb igaüks.
Kuidas on siis üldse võimalik, et inimesed saavad suheldud? Minu jaoks on see tõeline ime. Mida intiimsem suhtlus on, seda imelisem kogu pilt tundub. Kui jutustada ühele inimesele 5 minuti vältel ühe loo, siis sa ei s
uuda kunagi anda edasi täpselt seda mõtet ja tunnet, mida sina koged, sest vastaspoolel on omad filtrid peal ja ta mõistab seda lugu täiesti oma vaatenurgast. Ja sellest ei räägita, pea kunagi. Sest meie maailm just nii toimibki. Aga ta toimib!
Unusta ära, et keegi kogeb ja mõistab asju täpselt nii nagu sina. Isegi kui see pealispinnal nii tundub. Veel vähem looda, et keegi oskab lugeda su mõtteid või loeb su soove välja üksikutest märksõnadest, pilkudest. See lihtsalt pole võimalik, sest igal kokkupuutel teise inimese maailmaga pandakse vahele omad kogemused, mõtted, hirmud, ootused ja nii jõuab sinu poolt saadetud vähene infokild pärale moonutatud kujul. Ainuke, mis sa teha saad on käituda võimalikult avatult ja ausalt. Aga ka see ei garanteeri mitte midagi.
Nii et järgmine kord, kui sa suhtled mõne inimesega, siis katsu teda vaadata just sellise pilguga- et ta on erakorde; tal on omad läbielamised ja omad unistused. Ta käitub oma parima äranägemise järgi. Et elus püsida, õnne kogeda. Ja just täpselt nii nagu ta oskab. Omal parimal viisil. Lase tal olla see, kes ta on. Just sellisena, nagu ta on. Rahulikult. Sest teistmoodi ei hakkagi kunagi olema.
Iga inimese organism on omaette toimiv maailm. Tema keskpunktiks on süda ja teda hoiab elus vereringe. Tal on oma minevik, mälestused, kaasaantud õpetused ja unistused. Tal on ainulaadsed silmad, läbi mille ta näeb maailma, ainulaadsel viisil. Sa vaatad päikeseloojangut, sa koged seda ühtemoodi. Ta vaatab päikeseloojangut ja ta kogeb täpset samat hetke hoopis teistmoodi, läbi oma filtrite. Ja me unustame seda nii tihti ära. Ja eeldame, et kogu maailma keskpunkt on meie sees. Ja nii teeb igaüks.
Kuidas on siis üldse võimalik, et inimesed saavad suheldud? Minu jaoks on see tõeline ime. Mida intiimsem suhtlus on, seda imelisem kogu pilt tundub. Kui jutustada ühele inimesele 5 minuti vältel ühe loo, siis sa ei s
uuda kunagi anda edasi täpselt seda mõtet ja tunnet, mida sina koged, sest vastaspoolel on omad filtrid peal ja ta mõistab seda lugu täiesti oma vaatenurgast. Ja sellest ei räägita, pea kunagi. Sest meie maailm just nii toimibki. Aga ta toimib!Unusta ära, et keegi kogeb ja mõistab asju täpselt nii nagu sina. Isegi kui see pealispinnal nii tundub. Veel vähem looda, et keegi oskab lugeda su mõtteid või loeb su soove välja üksikutest märksõnadest, pilkudest. See lihtsalt pole võimalik, sest igal kokkupuutel teise inimese maailmaga pandakse vahele omad kogemused, mõtted, hirmud, ootused ja nii jõuab sinu poolt saadetud vähene infokild pärale moonutatud kujul. Ainuke, mis sa teha saad on käituda võimalikult avatult ja ausalt. Aga ka see ei garanteeri mitte midagi.
Nii et järgmine kord, kui sa suhtled mõne inimesega, siis katsu teda vaadata just sellise pilguga- et ta on erakorde; tal on omad läbielamised ja omad unistused. Ta käitub oma parima äranägemise järgi. Et elus püsida, õnne kogeda. Ja just täpselt nii nagu ta oskab. Omal parimal viisil. Lase tal olla see, kes ta on. Just sellisena, nagu ta on. Rahulikult. Sest teistmoodi ei hakkagi kunagi olema.
Jah...me kõik oleme unikaalsed oma sisemaailmaga...kui väga me ka tahame ning proovime panna end teise inimese "kingadesse"...
ReplyDelete