See pilkude mäng, õrn puudutus. Pikad vestlused, huulte klammerdus. Hambaharja ost ja see esimene hommik. Nii võtab mõõtmeid see ARMASTUS.
Edasi lilled, kingitused, kohtingud. Hoolitsetud välimus ja alatine naeratus. Lõpmatud kompromissid, üksteise mõistmine. Kooselu, lapsed ja nüüd on SEE.
No kuidas kõik muinasjutud lõpevad sealt, kus hakkab pihta päris elu?
Miks enamik romantilise komöödiaid on nii imalalt lavastatud, nagu see olekski ühe täiusliku inimese täiuslik elu?
Ja me üritame ennast samastada- muinasjutuga, romantilise filmiga. Paljudel see esmapilgul isegi õnnestub- armunud oleme me ju enamik olnud ja teame, mis võimas ja vägev hetketunne see on. Aga just, hetketunne. Sest kui armumine ei sammu edasi armastuse faasi, siis see lihtsalt hääbub. Sa ei saa olla armunud aastaid järjest. Isegi kuudega läheb juba raskeks. Seda põhjusel, et armumise ajal toodab meie keha vastavaid aineid ja harmoone, mis laseb meil nii lihtsalt oma väljavalituga poole ööni jutustada ja hommikul kaheksaks tööle joosta. Me oleme armumise ajal täis energiat ja entusiasmi, oleme valmis korraga äkki poole rohkem kandma ja ära tegema. See aga kulutab meeletult organismi energiat. Inimene ei ole võimeline elama kogu aeg armumise energias. Ja ometi me ju nii väga tahame seda. Ja otsime ja oleme kurvad, kui seda ei saa.
Armastus on armumise järg, kui keha hormoonid võtavad loomuliku seisundi ja jätkub tavaline elu. Nüüd sa võid lisaks rõõmustamisele ka vihastada. Sa võid isegi olla väsinud ja pahur. Ja seda võib olla ka sinu kaaslane. Sest ka tema harmoonide tase on taastunud. Osad vaatavad nendel hetkedel üksteisele otsa ja küsivad- kas nüüd ongi kõik? Kas me enam ei armasta üksteist?- ajades siinkohal segamini armumise eufooriat ja tavaelus eksisteerivat armastust. Osad lähevad siinkohal lahku otsides uuesti seda "suurt" tunnet ja jõudes mõne aja pärast ringiga samasse kohta. Teised jäävad juba harjumusest kokku lootes, et see "lõpmatu eufooria" tuleb üks hetk tagasi. Ja vaid väga vähesed suudavad endale tunnistada, et armastus on tranformeeruv jõud. Ta muutub ajaga- hoolimiseks, austuseks, imetlemiseks. Ja et ta on täielikult ebatäiuslik. Sest üks hetk pakub ta sulle pakatavat ülevoolu ja teine hetk teeb ta sind nii kurvaks ja nõutuks. See on elu, paratamatu osa. Armastuse paratamatu osa.
Ühe intiimsuhte ainuke kriteerium on- sa tahad oma kaaslast õnnelikuna näha. Ja sa teed nii nagu oskad, et ta oleks õnnelik. Püsiva õnne otsimine armastusest on aga minu meelest täielik aja raiskamine!
No kuidas kõik muinasjutud lõpevad sealt, kus hakkab pihta päris elu?
Miks enamik romantilise komöödiaid on nii imalalt lavastatud, nagu see olekski ühe täiusliku inimese täiuslik elu?
Ja me üritame ennast samastada- muinasjutuga, romantilise filmiga. Paljudel see esmapilgul isegi õnnestub- armunud oleme me ju enamik olnud ja teame, mis võimas ja vägev hetketunne see on. Aga just, hetketunne. Sest kui armumine ei sammu edasi armastuse faasi, siis see lihtsalt hääbub. Sa ei saa olla armunud aastaid järjest. Isegi kuudega läheb juba raskeks. Seda põhjusel, et armumise ajal toodab meie keha vastavaid aineid ja harmoone, mis laseb meil nii lihtsalt oma väljavalituga poole ööni jutustada ja hommikul kaheksaks tööle joosta. Me oleme armumise ajal täis energiat ja entusiasmi, oleme valmis korraga äkki poole rohkem kandma ja ära tegema. See aga kulutab meeletult organismi energiat. Inimene ei ole võimeline elama kogu aeg armumise energias. Ja ometi me ju nii väga tahame seda. Ja otsime ja oleme kurvad, kui seda ei saa.
Armastus on armumise järg, kui keha hormoonid võtavad loomuliku seisundi ja jätkub tavaline elu. Nüüd sa võid lisaks rõõmustamisele ka vihastada. Sa võid isegi olla väsinud ja pahur. Ja seda võib olla ka sinu kaaslane. Sest ka tema harmoonide tase on taastunud. Osad vaatavad nendel hetkedel üksteisele otsa ja küsivad- kas nüüd ongi kõik? Kas me enam ei armasta üksteist?- ajades siinkohal segamini armumise eufooriat ja tavaelus eksisteerivat armastust. Osad lähevad siinkohal lahku otsides uuesti seda "suurt" tunnet ja jõudes mõne aja pärast ringiga samasse kohta. Teised jäävad juba harjumusest kokku lootes, et see "lõpmatu eufooria" tuleb üks hetk tagasi. Ja vaid väga vähesed suudavad endale tunnistada, et armastus on tranformeeruv jõud. Ta muutub ajaga- hoolimiseks, austuseks, imetlemiseks. Ja et ta on täielikult ebatäiuslik. Sest üks hetk pakub ta sulle pakatavat ülevoolu ja teine hetk teeb ta sind nii kurvaks ja nõutuks. See on elu, paratamatu osa. Armastuse paratamatu osa.
Ühe intiimsuhte ainuke kriteerium on- sa tahad oma kaaslast õnnelikuna näha. Ja sa teed nii nagu oskad, et ta oleks õnnelik. Püsiva õnne otsimine armastusest on aga minu meelest täielik aja raiskamine!
Ma saan täitsa aru, mida sa öelda tahad, aga kuna ma tahan natuke filosofeerida, siis ma ikkagi ütlen ära: armastus siiski on täiuslik. Küsimus on lihtsalt selles, et sageli aetakse armastus segi teiste asjadega, on selleks siis paarisuhe, abielu, armumine või hoopis seks. Nende kõikide osa võib (ja tegelikult peaks) armastus olla, aga need ise ei ole armastus. Nii et tegelikult õnne otsimine armastusest on ainuõige tee. Selle leidmise teeb raskeks inimene ise oma hirmude, ülemäära suurte ootuste, eelarvamuste ja peamiselt - nagu juba eespool öeldud - armastuse segiajamisega muude asjadega.
ReplyDeleteJah Heikki, ma saan aru, kuhupoole sihid :) Mina nimetan seda tingimusteta armastuseks, mis teeb kindlasti sinna jõudnud inimese õnnelikuks. Kuid usun ka seda, et enamik inimesi ei suuda siin elus tingimusteta armastust kogeda. Siis jääbki see tavaline armastus, mis on oma rõõmude ja valudega. Kindlasti aga peaksime igapäevaselt endaga tööd tegema, et tingimusi jääks aina vähemaks ja me armastaksime inimest, mitte seda, mida või kuidas ta midagi meie jaoks teeb.
ReplyDelete