üksi- see võrratu tunne!

Pariis ja mina. Peaksin vist sellest väikese kokkuvõtte tegema, sest lihtsalt liiga palju imestunud meeli oli uudise peale "Ihuüksi oma 25ndal sünnipäeval võõras Pariisis."

Nii ma siis planeerin oma suurejonelise sünnipäeva eelarvet, kohta, toitlustust jne. Energiat läheb sinna kui palju ja mina tunnen iga päevaga, et ma ei taha nii! Mitte et mu sõbrad ei oleks mulle tähtsad- ei, nad on ülitähtsad mulle ja ma armastan neid väga! Aga.. ma ei taha enam käituda nii nagu enamik eeldab, et ma käitun. Ma tahan käituda nii nagu ma enda sisemuses tunnen! Ja nii ma ostan üks päev hoopis lennukipiletid Pariisi ja tagasiteed enam pole.. Eks muidugi vahepeal tekib kahtlus ja kõhklus, et kas ma saan hakkama ja kas üksi olemise kurvameelsus läheb ikka minust kaarega mööda- LÄKS!

Need 4 päeva on olnud ühed võrratumad mu elus ja parim 1. september ever! Ma väljusin oma mugavustsoonist ja nautisin, täiel rinnal üksi seiklemist ja maailma avastamist (mis siis, et nii lühikest aega, aga ikkagi :)). Ma läksin sinna, kuhu hing ihaldas; tegin puhkepause hetkedel, mil keha näitas väsimust ja suhtlesin teistega olukordades, mil tundsin et soovin seda. Kõik sujus, toimis ja ma naasesin tagasi Eestisse palju rahulolevamana, õnnelikumana ja kogemuse võrra rikkamana!

Minu üllatuseks pidasid mind 1. septembril meeles kohe väga paljud nii lähedased kui ka mitte nii lähedased aga armsad inimesed. Nendel hetkedel olin ma üliõnnelik tänapäeva tehnoloogia üle ja mu telefon oli sellel päeval mu parim sõber!

Tänu reisile kestavad platoonilised õnnitlused ka nädal aega hiljem ning mina saan teha järjekordse linnukese oma unistuste nimekirjas- Pariisi ja Eiffeli torni külastamine- CHECK! ;)

PS! Tehke tihedamini ise endale kingitusi! Ka neid kõige pisemaid, sest suured asjad saavad alguse väikestest.. (nt minu tänane kingitus endale oli mentooli ja piparmündi jalavann)