Lapselik usk muinasjutudesse. Esimese armastuse naiivsus ning esimene haiget saamine. Me lähme lukku ja peidame ennast pähklikoore alla, nii et mitte keegi ei saaks enam meie hingele ligi. Ja siis.. tunned, et elus on midagi tähtsat puudu- me koorume, pistame pea välja ja ettevaatlikult hakkame ennast avama. Võib juhtuda, et keegi sõidab meie hingest teerulliga jälle üle ja tundub, et me oleme samas kohas tagasi.. aga ei, mitte samas kohas vaid kogemuse võrra rikkam, ja tugevam. See juhtub palju kordi paljudega, kuni leiame selle, mida kõik me otsime..
Lahkumisi ja lahkuminekuid on ette tulnud igaühe eluteel. Parajalt rasked ja keerulised on nad ühele ja/või teisele poolele pea alati. Kui ma alles alustasin suhetega, siis uskusin siiralt, et kui tunded inimeste vahel on, siis lahku ei saa minna, sest tunded ja tõmme on see pea kõige tähtsam. Tegelikult ju ongi, aga mida vanemaks saame, seda rohkem nüanse juurde tuleb, kahjuks. Ja nii juhtubki, et lahkud inimesest, kelle vastu sa pole ükskõikne.
Aga miks me seda teeme? Meil on silme ees kindel pilt, kuidas meie elu peab toimima ja mis inimesed seal olema peavad ning arvatavasti kui miskit sinna pildi sisse ei sobitu, siis me loobume sellest. Tundvalt lihtsam on loobuda ühest elemendist kui ümber joonistada terve pilt (vist). Kuigi ka seda tehakse. Ja siin pole õigeid ega valesid valikuid.
Rohkem lapseliku naiivsust ja usku; jõudu ja julgust üks samm edasi teha ja sa näed, et kõik on võimalik ja kui nii peab, siis soov tuleb kas või ringiga tagasi.
Mida iganes sa elult soovid! Ometigi on ju kõik võimalik!
Lahkumisi ja lahkuminekuid on ette tulnud igaühe eluteel. Parajalt rasked ja keerulised on nad ühele ja/või teisele poolele pea alati. Kui ma alles alustasin suhetega, siis uskusin siiralt, et kui tunded inimeste vahel on, siis lahku ei saa minna, sest tunded ja tõmme on see pea kõige tähtsam. Tegelikult ju ongi, aga mida vanemaks saame, seda rohkem nüanse juurde tuleb, kahjuks. Ja nii juhtubki, et lahkud inimesest, kelle vastu sa pole ükskõikne.
Aga miks me seda teeme? Meil on silme ees kindel pilt, kuidas meie elu peab toimima ja mis inimesed seal olema peavad ning arvatavasti kui miskit sinna pildi sisse ei sobitu, siis me loobume sellest. Tundvalt lihtsam on loobuda ühest elemendist kui ümber joonistada terve pilt (vist). Kuigi ka seda tehakse. Ja siin pole õigeid ega valesid valikuid.
Rohkem lapseliku naiivsust ja usku; jõudu ja julgust üks samm edasi teha ja sa näed, et kõik on võimalik ja kui nii peab, siis soov tuleb kas või ringiga tagasi.
Mida iganes sa elult soovid! Ometigi on ju kõik võimalik!
No comments:
Post a Comment