Täna käisin lõpuks vaatamas "50 halli varjundit". Ühes oma blogipostituses kirjutasin arvamuse raamatu-mälestuste põhjal. Nüüd tahaks seda arvamust natukene muuta/täiendada ja lisaks kirjutan piiride tähtsusest inimese elus, inspireerituna sellest filmist.
Mulle film väga meeldis. Eriti nauditav on mulle romantiliste filmide puhul pilkude ja emotsioonide mäng. Ma palju seksi ja piitsasid ei võtnud endale eesmärgiks, nii et pettuma ei pidanud. Pigem jälgisin nende omavahelist suhte dünaamikat. Ja jõudsin põnevale järeldusele.
Ükskõik, kui weird see suhe ei tundunud- nad mõlemad olid väga teadlikud oma piiridest. Mida see tähendab?
Inimesel on kahte liiki piire:
Välised piirid reguleerivad kõike seda, kuidas me suhestume füüsilise maailmaga. Kui ligidale laseme võõraid, kui nad tulevad juttu ajama; kui palju vajame/tahame puudutust, seksi ja piitsa.
Sisemised piirid on hoopis keerulisemad. Need piirid ütlevad meile, mis käitumine/suhtumine on meie jaoks ok; mida me tegelikult elus vajame ja kuidas ennast hästi tunneme.
Kui me ei taju oma isiklike piire, siis me ei taju ka teise inimese piire ja kipume alatasa nendest üle astuma. Kuidas nii?
Mulle tundus, et Ana ja Grey tundsid mõlemad väga hästi iseenda väliseid ja sisemisi piire. See aitas neil hästi tajuda ja aktsepteerida ka vastaspoole soove ja vajadusi. Ana soovis avastada oma seksuaalsust (mis filmis väga hästi välja ei tulnud, raamatus aga küll), ta teadis, mis on talle vastuvõetamatu ja kui piir tuli ette (viimane episood), siis ta lahkus. Grey tunnistas, et on jäiga lähenemisega lähisuhtele ega lubanud Anale maa-ja-ilma kokku, et teda võrgutada. Ta oli aus. Nende vahel oli tohutu tõmme, kuid nad jäid ausaks iseenda ja üksteise suhtes.
Kui nad ei oleks tundnud oma piire ja tegelike sisemisi vajadusi, oleks see võinud näha hoopis teistmoodi. Nad oleksid ülepeakaela armunud. Grey oleks püüdnud jõuga ennast muuta "tavaliseks" romantiliseks meheks, et Analt saada seda, mida ta tagatoas vajab. Ana aga oleks proovinud järjest enam olla Grey soovide järgi seal tagatoas, et saada kasvõi mõni kord seda romantikat, mida ta vajab. Mõlemad oleksid alla surunud oma tegelike vajadusi tajumata, et astuvad üle iseenda ja ka teise piiridest. Lõppenud oleks see lõputute tülide ja rahulolemutusega, sest too teine ei ole selline, nagu mul oleks tegelikult vaja.
Nii me kipume paljud käituma tavaelus. Me ei tea, mida me tegelikult sisimas vajame, üritame ennast kohandada teise inimese järgi lootes sisimas, et siis saame talt seda, mida tegelikult vajame. Ja kui seda ei tule, inimene jääb selliseks nagu ta on, siis me solvume ja oleme õnnetud.
Kui enda piirid on paigas, siis sa tead, kes sa oled, mida vajad ja mis asjades saad kompromissile minna. Nagu mulle üks elukogenud inimene ütles, et kui hakkad nägema oma kaasa varjukülgi, siis on sul kaks võimalust- kas aktsepteerid täielikult, seda mida näed või lahkud. Sobimatutest asjadest saab ja peab rääkima, aga sa pead teadma täpselt, kus on sinu jaoks kompromissi koht ja kus seda ei ole. Mitte kunagi me ei saa muuta teist inimest. Me peame juba eos aktsepteerima teda sellisena nagu ta on. Kui ta otsustab ise muuta midagi endas, siis see on tema otsus ja meile justkui boonus, mitte eeldus olla õnnelik. Ja sama aus on ka öelda, et kahjuks need nähtud küljed ei sobi minu sisemiste vajadustega. Nii nagu tegi lõpus Ana.
Siin on veel kaks ohtu- need inimesed, kes väidavad, et nad aktsepteerivad kõike ja need, kes üritavad ainult teise inimese pärast muutuda. Need on ka sisemised lõksud. Piirideta inimene ei ole eluterve ehk ei ole võimalik aktsepteerida kõike ja kõiki olukordi, sellisel juhul oleksid sa pühak ja juba taevas. Ainult teise inimese pärast muutumine viib ka ainult sinna, et oled lõpuks iseendaga rahulolematu ja tegelikult ka kaaslasega. Muutuda on mõtet ainult siis, kui sa ise jõuad enda sügava tõeni, et jah, ükskõik, kas see inimene on või ei ole mu kõrval, ma tahan selles osas muutuda/areneda/teha teistmoodi.
Väga hea raamat piiridest (mis on tegelikult lastekasvatuse raamat): Jesper Juul "Minu piirid-sinu piirid"
Me peame piiride tunnetamist ja seadmist õpetama oma lastele ja ka ise õppima, sest mulle tundub, et väga paljud ei taju üldse oma sisemisi piire. Kui sa ei tea, mida ja kuidas sa vajad, siis otsid sa seda oma parnerilt ületades jõuga ja korduvalt tema sisemisi piire ja rünnates tema vajadusi. "Ole niisugune, siis mina olen õnnelik" on teekond eikuskile.
No comments:
Post a Comment