hingesugulusest ja tingimusteta armastusest läbi minu silmade ja kogemuste

Sõidan mina toidupoodi ja inspiratsioon tuleb justkui eikuskilt. Nüüd laps uinunud, toidukotid lahtipakimata ja mänguasjad koristamata panen kiiresti kirja mõtted, mis viimase paari tunni jooksul on mu filosoofiatooni üleval hoidnud. 

Alustasin fb postitusega:

"Kuidas aru saada, kas sa armastad inimese hinge või isiksuseomaduste kooslust, mis haakub sinu põhimõtetega? (see teine pole mitte vähem tähtis) Osade inimeste hingesid armastame me ka siis, kui isiku tasandil teatud jooned ei ole meile vastuvõetavad. Tihti on need meie lapsed, vanemad, õed-vennad ja ka mõni partner, kellega isiku tasandil koosolemine ei ole võimalik või ei ole soovi, kuid hinge tasandil on hoolimine ja armastus jääv.",

kuid tundsin, et tahan lisada midagi veel.

Aina enam ja enam räägitakse sellest, kuidas tuleb kõiki tingimusteta armastada. Mina tahan alati siinkohal vastu hüüatada: "Aga ennast ja enda vajadusi ei tohi ju unustada!" Palju kirjutised on täpselt niisugused, nagu oleksime kõik valgustunud inimesed (või vähemalt peaksime need olema/sinna pürgima), kogu maailma ja kõiki inimesi tingimusteta armastama ja aktsepteerima, ainult ilusaid ja positiivsed mõtteid mõtlema; kui keegi meile haiget teeb, siis alandlikult tänama õppetuni eest jne jne Ilus filosoofia, kuid päriselus on sellest vähe kasu mu meelest.

Mina üritasin ka üks aeg täpselt nende soovituste järgi elada ja ei jõudnud mina kuskile, sest eitasin täiesti oma inimliku olemust, enda vajadusi ja eripärasid. Me siiski oleme kõik erinevad isiksused, igalühel omad tugevused ja nõrkused, vajadused ja eelistused. Tõesti, isiksuse taga on meil kõigil hing, kes suudab kogeda tingimusteta armastust, hingesugulust ja täieliku aktsepteerimist (nende jaoks siis, kes sellisesse hingeteooriasse usuvad), kuid igapäevaselt oleme me nö isiksuse energias ja see on täiesti ok. Täiuslikkust pole vähemalt planeedil Maa olemas ja ka see on ok. Muidu poleks meil siin Maamunal midagi õppida, kui oleksime kõik täiuslikud, tingimusteta armastavad inimolendid. Kui igav oleks, onju :)

Arendades edasi oma kirjapandud mõtet: 

Inimesed peaksid kindlasti õppima ennast tundma- nagu ülevalpool öeldud enda tugevusi ja nõrkusi, vajadusi ja elupõhimõtteid. Sellele tuginedes peaksime valima ka partnerit/elukaaslast, et elu mööduks võimalikult õnnelikult ja tasakaalukalt. Tihti aga ei tunne me ennast ja meie eluteele jõuavad erinevad partnerid just iseenda sügavusi õpetama ja tihti, kui õppetund õpitud, lahkuvad meie elust. Mõnega on side pea olematu, kuid mõne teisega jääb see sügavaks ka siis, kui me inimestena elus enam kokku ei puutu.

Minul on kogemus, et väga tugev hingeline side võib jääda siis, kui inimest ei ole enam meie seas. Hingeline armastus võib jääda ka siis, kui oled vabatahtlikult inimese vabaks lasknud ja pole aastaid suhelnud. Ja see sügav side võib olla ka siis, kui su süda on tükkideks raiutud- hingetasandil aga ikka suudad kogeda soojust ja armastust selle inimese vastu. Usun, et niisugustes olukordades on tegu hingesugulastega (kui leierdatult see sõna ka ei kõlaks, ei oska ma muutmoodi seda hetkel nimetada).

Kui suudame kasvõi korraks panna kõrvale oma isiksuse tasandit, oma valu ja pettumuse, kontakti puudumist selle inimesega- siis hingetasandil on need inimesed alati meie lähedal ja tekitavad mõnusalt sooja tunde. Niisuguse tunde, et läheks ja kallistaks- aga teine vaataks kindlasti väga imestunult, kui nt aastaid  pole inimesega rääkinud ja siis ma tulen kallistamisooviga :) Ja eks see kontakt hingetasandi armastusega on suhteliselt hetkeline ja ka see on ok. Ilus, kui suudame üldse, kasvõi hetkeks kogeda niisugust tingimusteta armastust.

Ja palun, ärge üritage iga hinna eest kogu aeg selles tingimusteta tundes olla- kõike tingimusteta aktsepteerida, püüda olla kogu aeg õnnelik, võimalikult paljudele meeldida jms. See viib ainult sügavasse tupikusse, kust tagasitee õppetunnid on rängalt valusad.

Nagu kõlab ka ütlus: "Teekonna lõpus on alati KÕIK hästi. Kui kõik veel ei ole hästi, siis sa pole veel lõppu jõudnud." Ja ma arvan, et pole mõtet sinna lõppu ka kiirustada, sest siis on lõppenud ka see põnevalt ebatäiuslik elu.