tragikoomilised ööd

"Mu elu on nüüd läbi", "See jääbki nii", "See ongi mu saatus", "Ma ei puhka ennast kunagi enam välja"- need ja tosin muud taolist mõtet kummitavad mingil ajahetkel vist pea igat perekonda, kus on väike beebi. Nüüd jõudis see ka meieni. Pühade ajal sain kõhuviiruse, mis tundub, et on kandunud edasi ka Kristoferile- küll kergemal kujul, õnneks.

Jaa, olin eelnevalt kuulnud nendest jubedatest öödest, kus laps vaid nutab ja on nõus ainult süles olema. Lapsevanemad on tahtnud küll aknast välja hüpata, küll kodunt minema kõndida. 

Kui õhtu hakkab virisemisest, siis kuidagi moodi suudab veel närvi hoida. Lootust ju on, et ok, kui tahab kätel magama jääda- no las siis jääb ja siis saame kõik öösel ilusti tududa. Viimastel öödel pole aga kätel magamajäämisega asi piirdunud. Kristofer on viril ja isegi kui tudub lõpuks keskööl (peale neljatunnist kussutamist) pool tunnikest ja me just jõuame mehega pea padjale panna on kisa lahti ja uni beebsul läinud. Siis hakkab pihta vahetustega lapse kussutamine. Endal uni silmas, keha nõrk. See viib kõik selleni, et tekib viha. Sa saad isegi aru, et kuidas saad sa beebsu peale vihastada, aga no oled lihtsalt vihane. Mina arvan muidugi, et viha tekib ikka olukorra suhtes, mitte lapse. Aga see väljendub teatud hetkedel päris naljakalt- küll olen ma Kristoferile voodis selja keeranud ja öelnud, et ma ei saa teda enam aidata ja siis 2 sek hiljem tagasi keeranud ja teda südamlikult kussutama hakanud. Küll olen ma magamistoast kindlameelselt välja astunud lausetega, et mul pole enam seda vaja (peas läbikäimas mõte, et nüüd lähen üldse kodunt ära) ja siis peale ühte tiiru suures toas tagasi läinud ja paitanud ja musitanud ja kallistanud oma nutvat last. Ja ma päriselt mõistsin täna öösel neid vanemaid, kes on öelnud, et nendel hetkedel tahavad nad viiendalt korruselt alla hüpata :D See on vast paratamatus, kui lapsevanema füüsiline jõud ja võime oma kõige kallima lapse eest hoolitseda on viimse piirini viidud. Nendel hetkedel on kõige parem, kui on olemas kõrval inimene, kellele beebi üle anda ja ise maha jahtuda. Olen oma mehele meeletult tänulik! Ma ei peaks ilma temata küll vastu.

Täna öösel siis vahetustega kussutamisest jõudsime selleni, et olime kõik kolmekesi kell 5 hommikul üleval, istusime suures toas ja vahtisime mehega üksteisele otsa- mida nüüd teha? Enne seda ma nutsin ja hädaldasin teises toas, et mu elu ONGI nüüd läbi, sest päeval olen ma täielik zombi ja ei jaksa midagi teha. Mõtlesime, mis mõtlesime ja 2 minutit hiljem seisis mees keset suur tuba, turvahäll käes ja kiigutas nutvat last. OK, laps paar hetke hiljem enam ei nutnud, aga magama ka ei jäänud- vahtis suurte silmadega ringi. Suurest üleväsimusest me mehega hakkasime lihtsalt itsitama kogu selle olukorra üle. Sest ei mina ei saanud magada, sest terav emalik kõrv kuulatas lapse igat häälitsust- ei suutnud ma magama jääda kui laps nutab. Ja ei saanud ka mees magada, sest mul polnud jõudu turvahälli kiigutada ja kui kiigutamise lõpetasime, siis oli jorin jälle lahti. Nii me siis seal istusime, itsitasime ja üritasime üksteisele meelde tuletada, et see ON AJUTINE (kuigi sellel hetkel tundub see küll lõputu reaalsus).

Laps mingi hetk vajub ise väsimusest ära, tuleb hommik, lai naeratus ja ongi kõik paha meelest läinud, mis öösel toimus. Nagu oleks olnud lihtsalt üks halb unenägu. Ja järgmine õhtu loodad, et see oli erand ja täna saab magada. Me ka loodame, et täna öösel saab magada. Aga kunagi ei tea, mis sind tegelikult ees ootab.. Nagu elus ikka :)