2,5 kuud puhast armastust

Ma olen suht kaootiline blogija. Nii kuidas tuju tekib ja nii kuis jõuab. Kirjatükid on praegu ise ka kaootlised, aga no see elu ongi praegu niisugune. Ruttu mõtted kirja, mis pähe tulevad ja OK nupp alla. Kunagi ei tea, mida pisihärra järgmiseks hetkeks soovib. Kristofer on praegu minu kõrval lamamistoolis ja laseb ilusti selle sissekandega alustada. Aitäh poja! ;)

Meie kõigi üllatuseks on Kristofer olnud sünnist saatik rahulik laps. Miks kõigi üllatuseks? Ma olen ise suhteliselt emotsionaalne ja raseduse ajal oli kõiki tundeid ja läbielamisi topelt. Nii, et midagi rahuliku ma oma kõhuelanikult ei oodanud. Aga võta näpust- üllatas! :) Muidugi on kõik veel ees, aga praeguseni on ta olnud väga tšill tüüp.

Esimene kuu aega ta pmt ainult sõi ja magas. Mul vahepeal oli isegi igav :D Nime käisime panemas, kui Kristofer oli 10 päevane ja siis tegime ka esimese kohviku tiiru. Küll suht lühidalt (kohvid-koogid sisse ja ruttu kodu poole). Aga sai katsetatud, kas järgmine kord tasub üldse proovida.
Novot, kui ei pannud mõtteid esimesest sünnikuust kohe kirja, siis nagu ei mäletagi rohkem.. Ainult seda, et laps oli tšill ja rahulik ning emme sai piisavalt aega, et puhata ja sünnitusest taastuda. Kohanesin ma kiiresti. Selleks ajaks, kui sünnitusmajast kodus olime oli tissi andmine, mähkude vahetamine ja kussutamine täiesti selge. Olen tänulik, et kontakt lapsega tuli nii kiirelt (teisest elupäevast).

kodus käis pildistamas sõbranna Anzelika (www.tunikova.ee), kui Kris oli 19 päevane

Kui Kristofer sai ühe kuuseks, siis hakkas ta juba asjalikumaks. Vahepeal oli juba üleval, vaatas otsa ja tulid ka esimesed naeratused ja "aguud". See on nii vägev tunne, kui ärkad ülesse, vaatad kõrvale ja poja tervitab sind laia naeratusega. Siis ununevad kõik muremõtted ja sel hetkel suudad sa olla täielikus hetkes! Oeh, mitu korda olen sel ajal ka töinama pistnud. Nii liigutav! (eks veel paika loksumata hormoonid teevad ka oma töö).

Ja nalja saab ka omajagu. Õnneks last kuskile jätnud (veel) pole- kusjuures täna sõitsin autoga linnast koju ja korra tekis mõte, et ega ma ei jätnud last turvahälliga poodi. Kiikasin siis tahaistmele ja turvahäll oli olemas! Uskumatu, et üldse siuksed mõtted tulevad, aga no need mõtted on nii seinast-seina ja kiiresti vahelduvad, et kõik on võimalik. Nt iseenda magama kussutamine- "tsssss" ja siis ehmatad unest ülesse ja avastad, et kussutasid ennast magama, lapsel silmad ikka pärani. Või seesama "tssss" kehakiikumisega tuleb siis, kui oled arvuti taga ja laps ammu magab tagatoas. Veits friiki või mis?! Või veel hullem- üksinda toidupoes puuvilja- ja juurvilja lettide juures ostukäru kiigutamas- wtf, mida ma teen! :D

Mida suuremaks laps saab, seda operatiivsem ema sa pead olema. Lapsega linna, külla või õue minek- et kõik saaks kaasa võetud (mähkud, mänguasjad, tatilapid jms), et laps kombes ei hakkaks higistama. Veel hullem, kui ta jonnib sel ajal. Või veel hullem, kui ta otsustab ennast täis oksendada või mähkusse paraja portsu lasta just siis, kui kõik on minekuks valmis, k.a. mina riides. Kõik otsast peale, lootes et ei hakka jonnima, higistama, uuesti oksendama. Kino ikka saab vahepeal :D Õnneks koduuksest välja tulles, autoroolis või vankri rooli taga hingan ma kergendatult "oeh", sest kutt jääb magama ja minul on aega omi mõtteid mõelda ja beebimaailmast ennast mõneks ajaks välja lülitada.

Nüüd kui härra sai kahe kuuseks, siis hakkab juba tekkima mingi päevagraafik ja no muidugi iseloom :) Mõni õhtu on ikka jonninud ja leppinud ainult süles olekuga ning mõni öö mind täitsa nutma ajanud (kui ma olen nii nädal aega suht halvasti ta öiste nihelemiste pärast maganud ja siis ta otsustab kõige tipuks üks õhtu joriseda nii kella 3ni öösel. Ja ta on nõus olema vaid süles!) Õnneks ta tajub ära, kus läheb minu kui emme piir ja järgmine õhtu on ta pailaps ja jääb ilusti magama. Nad justkui tajuks, kui ema enam ei jaksa :) Hommikuse naeratusega ununeb kõik öine jonn ja päeval on ta täielik kullatükk. Saab temaga kõik oma käigud igal pool tehtud (üldiselt siis magab kogu aja), väljas söömas käia, kodus raamatut lugeda, kokata ja isegi jääb aega, et mehele tähelepanu pöörata ;) Minul on igatahes jäänud igati positiivne mulje beebidest kui väikeinimestest ja võiks minugi poolest neid veel juurde vorpida ;)