meie hullumeelsus

Mõni aasta tagasi hakkasin jälgima ümbritsevat maailma hoopis teise pilguga, kui olin seda varem teinud. Jalutades Tallinna kesklinnas töölt koju kõnnib minust mööda iga päev kümneid inimesi, igaüks oma rõõmude ja muredega. Kumbasid neil aga rohkem on?

Olen kaheksa aastane. Kõnnime emaga linnast koju. Elame 3km kaugusel Haapsalu kesklinnast. Kärus on pisivend, ühe aastane. Emal toidukotid näpus, õhtuks vaja perele süüa teha. Mina nutan, sest mu pisijalad teevad ai-ai igapäevasest pikast kõndimisest. Vend tahab kärust ema sülle. Midagi aga pole teha. Saadud kahetoaline korter linnast väljas on palju mugavam meie perele, kui tuba kesklinna ühikas. Mina kõnnin edasi, vend jääb sülle-soovimisega kärusse. Ema jätkab koduteed toidukoti ja kahe nutva lapsega. Niisugune see eluolu sellel ajal on. Oldakse õnnelik, et perel on omaette kodu, töökoht, toimiv suhe ning armsad lapsed. Stress saavutusvajaduse, auto ja parema korteri pärast puudub pea täielikult.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega ning piiride vallapäästmisega on meie ühiskonnal tekkinud tohutult arengupotensiaali. Me ei pea enam pesema ennast kodus kausis või linnasaunas või lastel kasutama marlist mähkmeid. Me ei pea kõik elama ühesugustes kodudes, milles on ühesugune mööbel ja meie lapsed ei pea kandma pea ühesuguseid riideid. Tekib võimalus eristuda. Vastavalt sellele, kes kui tubli on. Või kellele kui palju veab. Või kes kui mitmest "laibast" on valmis üle astuma. Oleneb inimesest.

Kuhugimaani on see hästi tore. Ma olen väga õnnelik, et mul on auto, millega saan iga hetk liikuda soovitud sihtpunkti ja telefon, millega saan armsaid inimesi iga hetk kätte. Ma olen õnnelik, et saab reisida ja maailma avastada. Ma olen väga õnnelik, et raamatupoodides on niivõrd palju põnevat kirjandust, mis kunagi oli täiesti keelatud. Ja ma olen õnnelik, et meie ühiskonnas räägitakse asjadest nii nagu on.

Kui sul on koht, kuhu hommikuti minna, kust saad igakuiselt kindla sissetuleku. Kui sul on hubane kodu, kuhu õhtuti naasta. Kui sul on armastav ja kokkuhoidev pere, kes sind õhtuti ootab ja kui sinu ja su kõige lähedastemate tervis on korras- siis, mispärast me oleme kogu aeg stressis?! Me tahame endale uuemat autot, suuremat kodu, veel rohkem tähelepanu jagavat kaaslast, tublimaid lapsi, normaalsemaid sugulasi. Miks? Aga sellepärast, et meid ümbritsev ühiskond sisestab meile, et kõik suurem, ilusam, uuem ja parem on igale inimesele täiesti kättesaadav. Ja et sa oled olemasolevaga praegu nagunii õnnetu. Ja et õnnelik-olemiseks sul ongi vaja paremat töökohta, uut telekat, rohkem reise selles suures maailmas. Mis siis juhtub, kui sa seda kõike, mida soovid üleöö saadki?

Võin sulle lubada, et natukese aja möödudes sa tahad veel rohkem. Sellega see ei piirdu. Seni kuni me lähme ühiskonna ahvatlustega kaasa, oleme me stressis, aja- ja armastuse puuduses. Meie lähisuhted, mis on siin maailmas tegelikult kõige tähtsamad- kannatavad. Me jääme kaugeks oma armastavast kaasast ja meie lapsed kasvavad üles ilma vanemliku hoolitsuseta. Ja kõik sellepärast, et sa soovid teenida veel rohkem raha, et soetada endale ja perele veel rohkem asju, selleks et olla sinu mõistes õnnelik.

Defineerides enda jaoks õnne hoopis teise nurga alt, hinnates omaenda elus neid kõige tähtsamaid komponente, pärisasju- pere, lapsed, armastus, tervis; leiad sa suhteliselt kiiresti meelerahu. Ja mida rohkemad inimesed seda oma eluga teevad, seda kiiremini lõppeb meie hullumeelne ühiskond- me hakkame tarbima nii palju, kui meil on vaja; väheneb pea kõikihõlmav stress, haigused ning meie lapsed kasvavad teadmises, et õnnelikkus tuleb inimese enda seest ja et asjad meie ümber on teisejärgulised.

Kõige lihtsam on tahta asju, mis meil on juba olemas.