hingesugulusest

Ühel suveõhtul ma viin sind jalutama. Meie lemmikkohta nautima looduse õrnu puudutusi ja elu vägevaid saavutusi. Kõik justkui iseenesest voolamas siiani, kus me praegu oleme. Nendel hetkedel ma tunnen, et sa oled justkui osake minust, või mina sinust..? Ei saagi täpselt aru. Aga see on nii hea. Ükskõik, kas sa oled siin või seal, tunnen ma end lihtsalt tervikuna, täielikuna. Ma tean, et kõik on hästi. Ma olen kodus. Justkui kassipoeg, kes pärast pikka külma on leinud sooja. Sinu hinges. Ja sina minu omas.

Need on need imelised hetked, mida pea kõik hinged otsivad. Kogeda miskit nii ühtset ja sooja. Tervikut. Hingede täieliku kooslust.

Inimene, kes tunneb su hinge niivõrd hästi, et mõnikord sõnu polegi vaja. Ta näeb su silmist, tunnetab su energiast- mida sa tunned, soovid ja vajad. Ja tema on see, keda sa oled nii kaua oodanud teadmata, mis kuju see kauaoodatud hing võtab. Mida ta tuleb sulle õpetama? Mida näitama? Mis kogemused tal sulle varuks on?

Elus on kõik tasakaalus. Sugulashinged, kellega me oma eluteel kohtume tunnevad meid kõige paremini. Nad teavad, mida meil on arenguks vaja. Ja nad ei jäta kasutama võimalust näidata ette ka poriseid, looklevaid radu, mille läbimine võib mõnedel hetkedel tunduda isegi piinarikas. Jah, ma tahan väita, et leitud lähedaselt soe hing või järgmisel hetkel torgata su malbe näokese kõige ebameeldivamatesse sopidesse sinu enda sees. Ja see on valus. Kes ei oska nende hetkdele tähenduslikkust märgata võivad ahastuda ja joosta minema suures kurbuses, et kallis inimene enam ei mõista neid ja pole ühel meelel. Ta ei peagi olema sinuga ühel meelel. Aga ta on sulle nendel esmapilgul ebameeldivate avastuste rajal toeks ja abiks. Soojus, hubasus ja õrnus kahe hinge vahel sellel hetkel ei kao. Kõik on olemas, lihtsalt meie ego paneb läheduse küsimärgi alla, sest tehakse midagi, mis on egole vastumeelne.

Me ei tulnud siia ellu ainult nautima päiksepaistelist ilma nägu taeva poole. Vahepeal tuleb ka vihma ja äikest ja tuult. Vahepeal langeb pea norgu ja on raske. Seda kõike selleks, et me areneks. Siin ilmas areneb kõik. Vastasel juhul jääks elu seisma ja kõik me sureks välja.

Kasvada saab ainult läbi valu. Me kasvame koos. Toetades üksteist soojuse, õrnuse ja austusega. Ükskõik, kui raskena olukord ei tundu, leia enda sees see lähedaselt soe tunne, mis sind hingeliselt oma kaaslasega seob. Keskendu sellele, sest see on kõige alus. Platvorm, millele ehitub sinu ja tema edasine elu. See platvorm on alati alles, ükskõik kui tormiseks väljas ei kisu. Vundament on paigaldatud armastusega. Ja armastus on tugevam ükskõik mis elutormist. Lihtsalt ära unusta keskenduda tormi ajal vundamindile- see on seal, alati.