Kas me jõuame kunagi püsivasse õnneseisundisse?

Psühholoogia Sinule, dets 2011

 

Paljud arvavad või siis eeldavad, et psühholoogid, joogaõpetajad, terapeudid ja tervendajad on püsivas õnneseisundis või on sinna kohe-kohe jõudmas. Või vähemasti  nad peaksid seal olema, kui nad julgevad end pidada headeks spetsialistideks omal ala. Aga kas kõik on ikka nii must ja valge? Et heal psühholoogil on hommikust õhtuni pidev õnneseisund ja see joogaõpetaja on halb, kes ei suuda kogeda igal hetkel meelerahu. Kas meie, tavainimesed pürgime samuti püsivasse õnneseisundisse, defineerides seda kui elu eesmärki ja õnnelik-olemise kunsti?

Alustuseks proovime mõistatada, mis asi on püsiv õnneseisund? Täielik meelerahu, suur armastusetunne, pidev naeratamine, rahulolu oma eluga ja seda kõike kogu aeg - nii defineerin seda mina. Kui reaalne seda saavutada aga on? Kindlasti on suurem tõenäosus saavutada niisugust õnneseisundit näiteks joogidel, kes elavad templites ja pühendavad kogu oma elu iseendale ja vaimsele maailmale. Nii nagu ka vaimulikud ja kloostrite elanikud.
Siiski ma arvan,, et ka nemad on elavad, emotsioonidega inimesed, kelle kõik päevad ei ole täpselt ühesugused. Lihtsalt nemad suudavad paremini filtreerida väljastpoolt tulevat infot.  Meil, tavainimestel on igapäevaselt veel terve ühiskkond, perekond ja sõbrad ümberringi, kes meid kõige enam mõjutavad.

Tavaliselt hakkavad tavainimesed  otsima õnne välistest teguritest. Nii ka mina. Sõitsin autoga, millel ei olnud konditsioneeri. Mõtlesin, et ma olen kindlasti palju õnnelikum, kui mul see konditsioneer autos oleks, eriti suvel! Nii ma soetasin endale uue auto- konditsioneeriga. Oi kui õnnelik ma siis olin! Natukene sõitsin... tegelikult tahaks, et autol oleks püsikiirusehoidja ja automaatkäigukast ka. Vot siis oleksin ma tõesti õnnelik! Aga kohe ei saa seda endale lubada. Kas ma siis peaks olema kõik ülejäänud aeg õnnetu? Kuidagi ei tahaks.. Aga mida siis teha? Või kui elukaaslane käitub hästi, siis ma olen õnnelik. Kui ta käitub halvasti, siis olen õnnetu. Aga miks minu sisemine tunne peaks sõltuma sellest, mida keegi teine teeb või ei tee? Nii.. peab mingi muu moodus olema.

Raamatupoodides ja raamatukogudes on meeletu hulk valik raamatuid psühholoogia, vaimsuse ja eneseabi teemal. Kuigi mulle „eneseabi“ raamatute pealkiri kohe üldse ei istu. Nimelt kunagine sõbranna armastas mulle ikka nina alla hõõruda, et „ostsid järjekordse eneseabiraamatu“  vihjates, et ma olen õnnetu ja üritan õnne leida raamatutest.  Paljud arvavad, et inimesed, kes neid raamatuid ei loe,  on õnnelikud ja need kes loevad, on õnnetud. Minu jaoks on aga kõik hoopis teistmoodi. Üks hetk inimene, nagu mina, avastab, et väljast ei leia püsivat õnne. See tähendab, et tuleb otsida midagi enda seest ja paljud alustavad seda teekonda just raamatute näol.

Minu jaoks jagunevad lugejad teoreetikuteks ja praktikuteks. Teoreetikud loevad ja teavad, kuidas peab käituma, mõtlema ja olema, aga kui reaalne olukord elus tekib, siis nad käituvad oma vana mustri järgi ja on ikkagi täiesti sõltuvuses välistest teguritest. Tihti on nad ikkagi õnnetud. Praktikud aga võtavad oma ellu kaasa. Julgen ennast liigitada praktikute hulka.

Miks ja millal inimesed hakkavad üldse enda sisse vaatama? Õnne enda seest otsima? Tavaliselt siis, kui nad kaotavad midagi väga olulist või tunnevad, et millestki on väga puudu. Mina kaotasin. Oma tuleviku, unistused... ennast. Nendel rasketel hetkedel hakkasin ma aru saama, et kõik väljastpoolt tuleb ja läheb. Miskit püsivat peab leidma enda seest. Mis ja kuidas, ma veel ei teadnud. Alustasin teoreetikuna vingerdades välise maailma ja oma sisemaailma vahel. Üks hetk hakkasin aru saama, et  loetud infot peab ka elus rakendama. Väikeste  õppetundide kaupa jõudsin edasi just tänu sellele, et  käitusin vanades olukordades hoopis uue inimesena. Peale seda muutus nii mu elu, kui ka sisemine tunne. Ei, mul ei olnud elus kõike, mida ma tahan. Paljud olukorrad ei läinud üldse nii, nagu ma soovisin, aga ma õppisin olema õnnelik. Tänulik just nende asjade eest, mis mu elus ja imelistes päevades on. Teatud hetkedel tundsin, et püsiv sisemine meelerahu on saavutatud. Aga kas oli nii?

Minu lähedased teavad, et olen suure emotsionaalse amplituudiga inimene -  kui olen õnnelik, siis sajaga ja kui õnnetu, siis täie raha eest. Kas pürgides püsiva õnneseisundini ehk minu mõistes püsiva meelerahuni, peaksin loobuma oma äärmuslikest emotsioonidest? Et lihtsalt olla, kulgeda?

Elu mängis minuga järjekordse vingerpussi, suunates mind vabalangusesse hetkel, mil olin seda kõige vähem oodanud. Kuna kaotasin oma püsiva meelerahu, siis olin täielikus segaduses. Kas kõik need aastad tööd enesega on  luhta läinud? Miks ma jälle tunnen midagi? Midagi, mis pole positiivne? Ja siis ma taipasin!

Inimene, kes elab meie ühiskonnas, kellel on sõbrad, perekond ja töö; kes tahab armastada, joovastuda ja naerda, peab arvestama sellega, et teda valdavad teatud hetkedel ka kurbuse, kaotuse ja valu emotsioonid. Kas see tähendab, et meie maailm sõltubki teisest? Ei. Vabalanguses olles mõistsin, et mu püsiv meelerahu ja õnn on siiski minuga. Ma olen aga inimene ja teatud olukordades kogen ka valu ja kurbust, mis on täiesti ok, kui ma ise seda endale luban. Seda teadvustades tuleb õnn ja meelerahu sinu juurde väga kiiresti tagasi. Minu taastumine oli kiire just sellel põhjusel, et teadsin - kogu õnn ja meelerahu on minu enda kätes.

Vastates püstitatud küsimusele, kas püsiv meelerahu on võimalik, arvan mina, et inimene on emotsionaalne ja sotsiaalne olend, kes ei saa ennast lukustada nelja seina vahele ja hommikust õhtuni mediteerida. Mis tähendab, et tujumuutusi tuleb paratamatult ette. Nii häid kui halbu. Üldpildis aga pead sa aru saama, et kõikide emotsioonide eest iseendas vastutad sina ise!

Kui sul on valus, siis see on sinu reaktsioon teatud olukorrale. Sa võid alati ka teistmoodi reageerida. Igapäevastes olukordades sa saadki seda muuta. Tähtsamate olukordade puhul aga lasegi endal kogeda neid emotsioone, mis sul on. Kõik need emotsioonid on eluterved ja inimesele vajalikud! Ilma halvata ei tunne me head.

Tehes endagapidevalt tööd, sa saavutad sa õnneseisundi järjest tihedamini ja järjest kiiremini. Sa ei jää mustadesse aukudesse  kinni ja neid auke tuleb su teele järjest vähem. Aga ära jää lootma, et elu on üks sile kulgemine, sest muidu ei toimu arengut. Kui ei toimu arengut, siis sa seisad kohapeal. Ja kui sa jääd kohapeale, siis ei ole sind enam olemas...

Nagu Martin Selingman oma raamatus „Ehe õnn“ kirjutab: „Positiivsed emotsioonid, nagu eneseusaldus, lootus ja usaldus, aitavad elada siis, kui on kerge, kuid ka siis, ja eriti siis, kui oleme raskustes.“