Liigun peale tööd oma tavaliselt trajektooril. Ületan Liivalaia-Pärnu mnt ristmikut. Nagu ikka kesklinnas mitu korda päevas kuulen kiirabi sireene. Ta tuleb Suur-Ameerika poolt. Tal on valgusfooris punane tuli. Autosid on igal pool väga palju. Ta ületab ristmiku väga aeglaselt ja ettevaatlikult, sireenid aga teevad kõrvalukustavat häält. Nagu tuletaks meelde, et mitte kellegi elutunnid pole lõputud. Kiirabiauto ületab ristmiku ja suundub arvatavasti Keskhaigla poole. Mind aga valdab sügav kurbus. Et nii ju ongi. Me ei tea kunagi, millal üks meist või meie lähedastest peab ootama tipptunni ajal kiirabiautos ristmiku ületamist..
Haapsalu Lastekodu põleng ja 10 hukkunud last; sellele järgnev leinapäev. Muust maailmast kui äralõigatud tunnetan ma selle tragöödia tõsidust ja valu millegipärast just enda peal. See viib mind terveks päevaks rivist välja.
1. aprillil on esimene surma-aastapäev minu sõbral Tõnisel. Noor inimene, kes lahkus meie seast väga ootamatult raske haiguse tagajärjel. Meeleheide ja lootusetus, et tegelikult kõige tähtsamad asjad siin ilmas ei ole meie kontrolli all.
Küsimused: Miks tema? Miks nemad? Miks just sel hetkel?
Meile ei anta kunagi neid vastuseid. Me peame leppima sellega, et elu on väga ettearvamatu. Ja elu valikud on tihti väga ebaloogilised.
Iga inimene, kes tahab kogeda täisväärtusliku elu ja pakkuda seda ka oma lähedastele, peaks tunnetama inimese surelikkust ja inimese elu haprust. Nendel hetkedel me mõistame, et vihkamine, hirmud, silmakirjalikkus.. need on tingitud mingi hetke emotsioonidest ja neid ei ole tegelikult meie ellu vaja. Avatus ja armastus on see, mida me peaksime oma kõige kõigematele ja ka teistele lähedal seisvatele inimestele pakkuma iga päev!
Sest elu on vaid hetk ja palju ilusam on seda hetke veeta armastades ja südamest hoolides.
Sest sa ju ise tahad ka seda enda peal tunda.
Armastusega,
N
No comments:
Post a Comment