põige suhetemaailma

Naine on nagu rakkes hubune, mõnikord isegi eesel!, kes veab tohutut koormat enda taga nimedega- lapsed, mees, majapidamine, töö, kohustused jms. Laste mured on naise mured. Mehe mured on naise mured. Ja ka naise enda mured on ainult tema mured. Selle koorma all keskenduvad naised niivõrd jäägitult kõikide teiste murede lahendamisele, et läheb meelest, mida ta ise tegelikult tunneb ja tahab.

Seda on nii kurb vaadata. Kui mees purjus peaga lõugab ja sõimab, aga naine üritab teda õigustada. Kui mees lubab kogu oma paha tuju iga päev oma pere peale välja valada, aga naine üritab talle diagnoose panna ja rahusteid sisse sööta. Kui naised teevad ükskõik mida, et mõista ja aidata oma teist poolt, aga tänu ei tule sealt kunagi. Ja nad kannatavad, kuid ja aastaid. Loodavad, et äkki läheb mehel mingil ajahetkel paremaks ja siis saab ka naine lõpuks õnnelik olla. Või siis elavadki kogu oma elu keskendudes laste ja mehe heaolule unustades täiesti iseenda vajadused.

Miks nii tehakse? Kas üksiolemine tundub tõesti nii hull? Või pole materiaalseid võimalusi.. Minu jaoks on see segane koht.

Ma püüdsin ise ju mõnda aega nii elada ja issver, mis tupik see on! Sealt tagasitee ja enesehinnangu taastamine on ju tükk tööd. Mulle tundub, et asi on eelkõige naiste enesehinnangus. Et kui sa oled ebafunktsionaalses suhtes, siis arvatavasti on sul enesehinnang nii madal, et sa ei arvagi, et sa väärid paremat suhet ja paremat mees. Et need head, muinasjutulised kooselud on seal "filmides", mitte päris elus. No ja siis on need mehed ka, kes muidugi sisendavad innukalt, et onon jah seal "filmides" see ilus elu. Oeh, suht nõiaring.

Välja sellest saabki, kui hakad oma isiklike ajudega mõtlema. Et ongi olemas parem elu, parem kohtlemine, arvestamine ja armastus. Ja peale mitmeid suhteteraapiaid võin kinnitada, et ikka ei lapi igat suhet ja ei peagi lepima iga suhtega. See oli nõuka-ajal nii, et iga hinna eest koos. Aga ma arvan, et just tänu naiste iseseisvumisele ja julgusele pead tõsta ja öelda, et mulle nii ei sobi- on praegu nii palju üksikemasid. Ja see on ok. Sest mida rohkem on sirge seljaga naisi, seda vähem saavad mehed naiste peal liugu lasta. Ja üks hetk tekib ka neil vajadus enda käitumises korrektuure teha, sest tallaaluseid naisi jääb järjest vähemaks. Jah, just- ka naised võivad tallaalused olla. Mulle tundub, et pealmiselt ongi naised tallaalused, aga seda ei nimetata kunagi kuidagi halvustavalt. Sest see on ikka veel meie ühiskonna poolt norm. Naine toidab, hoolitseb, koristab, töötab. On multufunktionaalne, rahulik ja tasakaalukas. Andestab ja unustab, sest mehed võivad libastuda, ikka ja jälle- naised mitte.

Õnneks mul on tutvusringkonnas ka mitu mõnusalt vahvat näidet ka, kus mees ja naine tegutsevadki harmoonias ja kooskõlas. Imetlen alati neid mehi ja eranditult kõikidel nendel naistel on tugev enesehinnang! Mulle ütleb see nii mõndagi. Kui tahad head suhet, tõsta oma enesehinnang!