Mäletan lapsepõlvest, et enamuste inimeste kodudes olid ühesugused suured pruunid sektsioonikapid. Kindlasti oli tol ajal veel palju ühesuguseid asju, aga mul on just need sektsioonikapid meeles. Tol ajal ei olnud väga valikuid. Ema rääkis mulle, et lapsevankri ja minikasuka saamine oli tõeline väljakutse. Ja et veel saaks niisuguse, mis on natukene teistsugune kui teistel. See oli eelis. Kui sa said endale lubada midagi teistsugust. Ja inimesed olid õnnelikud selle üle. Sai ju eristuda. Ja massist eristumine annab meile individuaalsuse.
Tänapäeva maailmas enam seda probleemi pole. Valikuid on väga palju. Ütleks isegi, et liiga palju. Eriti suurlinnas elades. Tahad minna muuseumisse, kinno või teatrisse. Erinevad kaubanduskeskused ja söögikohad. Rikaks ööeluks- baarid, restoranid, ööklubid. Suvel kõikvõimalikud vabaõhukontserdid ja festivalid. Kuni selleni välja, et kui ma tahakski endale soetada elutuppa mööblit- valik ongi lõputu. Vali aga, ja eristu! Selle kõige juures hindavad inimesed nüüd mu meelest rohkem massistumist- kõik kannavad HMi riideid, kõikidel beebidel on Sophie kaelkirjak ja Emmaljunga käru, kõik noored on Õllesummeril ja KÕIK inimesed on laulupeol (ok, siin vbl mängib suurt rolli rahvuslik ühtsus, aga mina läksin sinna oma 9 kuuse lapsega pigem sellepärast, et KÕIK ju läksid).
Selle kõige juures näen ma kahte probleemi:
1) Kuna valikuid on nii palju, siis ükski inimene ei suuda seda laialdast valikut ära tarbida. Mulle isiklikult tekitab see tohutut stressi. Kui ma mõtlen selle peale, mis võimalused kõik mu ümber on, aga mina ei jõuagi ega tihti tahagi kõiki neid võimalusi ära kasutada. Mulle ei meeldi just sellepärast käia šoppamas, et ma ei suuda lihtsalt valida. Kuskil tehti uuring, et kui inimene läheb poodi nt mett ostma ja seal on rohkem kui 5 erinevat meevalikut, siis ta valib huupi, sest ta ei jõua kõikidesse sortidesse süveneda. Kui on aga alla 5 valiku, siis ta süveneb ja teeb enda jaoks parima valiku. Nii ma siis olen šoppamise mure lahendanud sellega, et külastan vaid konkreetsete brändide poode ja lasteasju üritan tellida internetist samuti ühest-kahest konkreetsest e-poest. Ei pea läbi kammima kõik Tallinna kaubanduskeskused selleks et saada seda, mida tegelikult vajan.
Rohkelt võimalusi oma vabat aega veeta tekitab tunde, et ma peaksin igale poole jõudma. Olgu see mõni festival, paraplani lend või enesearengu kursus. Tegelikult ka, valikuid on ju lõputult! Äge oleks ju igale poole jõuda ja kõike katsetada. Aga reaalsus on see, et igale poole ma ei jõua. Ja kas tahangi?
Võtmesõnaks siinkohal on iseenda tundmine ja fookuse seadmine. Tegelikult, kui ma jään iseendale ausaks, siis mu valikute spekter polegi enam nii lai. Kui minuga resoneerub rohkem loodus ja raamatud, siis fäänsid kokteilipeod ja ööelu jääb mu valikutest välja. Kui mulle meeldib rohkem kino kui teater, siis ma hoian ennast kursis kinokavaga ja mu vaba aeg läheb kinokülastusele. Loomulikult võib mõnikord külastada ka teatrit ja mõnikord mõnda ööklubi, aga ma ei aja paaniliselt taga kõiki häid teatrietendusi ja (kokteili)pidusid.
2) Teine probleem avaldub minu meelest üritustes ja sündmustes, kuhu justkui kõik lähevad, sest et kõik teevad seda ja mõtteviis, et miks mina peaksin eristuma. Seda näitas mulle just laulupeokogemus, kus ma ei arvestanud oma tegelikult soovi rahulilikult lapsega päeva veeta sellises rütmis, mis meile sobib (ja laulupidu jälgida telekast), vaid läksin vooluga kaasa ja olin selle kuumuse ja rahvamassi keskel suht hädas väikese lapsega. See kogemus näitas mulle, et ma ei pea igale poole jõudma, kus on enamik inimesi ja ma ei pea tegema kõiki neid asju, mida enamik teeb. Ma lähtun vastavalt oma hetkeolukorrast, soovist ja sisimast vajadusest ja teen siis otsuse. Jah, ma tahan väga külastada Joogafestivali ja Valge Daami päevade laata, aga ma ei tee seda sellepärast, et jooga on popp või et enamus Haapsalu inimesi käivad korra sellelt laadalt läbi. Mulle päriselt ka meeldivad need sündmused.
Iseendast ja oma tegelikest soovidest lähtudes meie valik oluliselt kahaneb, aga minu meelest see ongi tore. Selle võrra on vähem stressi. Ja lõppkokkuvõttes on ju kõige tähtsam meie enda heaolu. Ükskõik, mil viisil meist igaüks ennast hästi siis tunneb.
Praegu on juuli keskpaiga laupäev. Roostal on Surfilaager, laulukal Õllesummer (enamus inimeste FB on nende ürituste piltidega täidetud). Ma võiksin olla ja minna mõlemasse kohta, aga ma otsustasin, et tegelikult ma ei tahagi. Üle pika aja ma tahangi sellel laupäeval lihtsalt kodus olla ja mõnusalt lapsega aega veeta, natukene korrastada ja mõtiskleda.
Mõnikord on valikutest loobumine oluliselt rohkem rahulolu toov kui valiku tegemine.
No comments:
Post a Comment