Lapsena me unistame. Unistame sellest, mis elu võiksime kunagi elada, kelleks saada, missugune välja näha. Kõik teed on meile avatud. Ühtegi piirangut pole. Kõik on võimalik!
Teadlased on tõestanud, et 7ndaks eluaastaks nii vanemate kui ümbritseva ühiskonna poolt surutakse laps raamidesse- seda ei ole võimalik sul kunagi saavutada, sellega läheb sul keeruliseks, printsessiks ei saa sa kunagi, lauluhäält pole sulle antud. Vastavalt ettenäidatud raamidele hakkab laps oma elus tegema valikuid. Õpib, saavutab täpselt etteantud parameetritele, nii nagu talle on õpetatud, mitte nii nagu ta tunneb. Ja siis me jõuame täiskasvanuna teatud punktini, kus tunneme, et miskit on puudu, olemasolevad tegevused millegipärast ei rahulda- tahaks nagu laulda, aga lapsest saatik on öeldud, et lauluhäält pole antud.. Mis siis toimub?
Meie tõelised soovid ja eesmärgid asuvad tegelikult väljaspool piire, mida meile seatakse 7ndaks eluaastaks. Me lihtsalt ei suuda seda endale teadvustada. Ja kui lõpuks teadvustame, siis oleme juba piisavalt vanad, et karta oma elu muuta. Mida vanemaks me saame, seda raskem on kõik saavutatu selja taha jätta ja alustada nullist. Samas on tõendeid, et on võimalik ennast üles töötada uues valdkonnas kahe-kolme aastaga. Aga kas on piisavalt julgust kõik vana selja taha jätta?
Kui sa midagi väga tahad, siis aitab sind selle saavutamisel kogu Universum- nii kinnitas inspireeriv kirjanik Paulo Coelho oma teoses Alkeemik. Vanus siin ei loe. Olemasolevad saavutused ka mitte. Me oleme siia ilma sündinud järgimaks oma unistusi, oma soove. Parem on seda teadvustada endale poole elu pealt ja siis muuta suunda, kui surivoodil kahetseda, et tõelised südamest tulnud soovid jäidki unistusteks, proovimata ühtegi sammu nende poole astuda. Igapäeva kohustused, ühiskonna arvamus on näiliselt väga tähtsad. Enda sisse vaadates sa aga mõistad, et miskit pole tähtsamat sellest, et leida elus OMA eesmärk ja soov ning liikuda kõiki võimalusi kasutades sinna poole, mis ka ei juhtuks.
No comments:
Post a Comment