"Ta on kell pool kuus hommikul väljas tee peal korjamas kümneid väikesi vihmausse, kes on pärast öist vihmasadu maapinnale roninud. Ta lohutas neid paari rahustava sõnaga ja viis tagasi rohule, nii et nad auto alla ei jääks." lõik Devid R. Hamilton raamatust "Mõte on see, mis loeb"
Ma olen alati mõelnud, et millal ja kuidas jõudsin mina sellele vägevale arusaamale, et kõike elavat ja mitte elavat tuleb austada ja armastada. Kust sai see minul alguse? Tänu sellele lõigule ma siis mõistan..
Väike tüdruk kõndimas varahommikul sügiseses vihmas bussipeatuse poole, loomulikult et kooli sõita. Hopstiii.. tigu! ja teine ja kolmas ja.. oeh, vaesekesed, äkki keegi astub kogemata peale!? Tuleb ikka ükshaaval need tee pealt ära korjata, tagasi rohuliblede sisse, ühe silmaga jälgides, et ega veel bussi ei tule. Ja nii ma "päästsin" neid iga kord, kui nägin.
Ahjaaa!! Lasteaia-ealine mina, vanaema ja vanaisa juures maal korjamas päevad läbi äbri sisse tigusid, tervelt aiamaalt! Kujutage ette, mis töö see ühele väikesele tüdrukule on :) aga ma ausal ja südamest juba too hetk ei tahtnud, et vanaisa neid "karistaks" taimelehtede söömise eest. Ja nii ma neid korjasin ja viisin eemale metsa ja järgmine päev jälle korjasin.
Ma olen väga tänulik, et juba too hetk mõistsin ma, et pisikeste abitute olevuste vastu armastus on sama tähtis kui armastus teiste inimeste vastu. Ja veel rohkem tänulikum olen, et see tunne pole mul aastatega kadunud. Asi on südamlikus mõttes, pisikeses heateos ja andmises.
Kui sa annad, nii palju kui jaksad ja kõikidele, kellega kokku puutud- sa saad vastu nii palju, et hing hakkab imestusest värisema. Sa muutud palju loomingulisemaks, säravamaks ja õnnelikumaks inimeseks. Sa jäädki head kiirgama, seni kuni annad. Ja teised tunnetavad seda, meeletult! Maailm tunnetab seda. Ja loomulikult Sina! See ongi vist ÕNN..
...viimane lõik...seda ei saakski vist paremini öelda :) ...lihtne tõde
ReplyDelete