Kui maailm peegeldab armastust

Ma vaatan teda ja mõtlen, kas see päriselt juhtub praegu minuga? Midagi, millest ma olen nii kaua unistanud. Just niipidi nagu minu jaoks on tähtis. Midagi, mida põhjas lebades poleks enam iial uskunud, et enam nii tunnen. Kolm aastat sisevaatlusi endasse- õppimist välist maailma mitte süüdistada, vaid kõigest ümbritsevast õppida ja kasvada. Lahtilaskmist ja leppimist. Kannatlikkust ja veel kord kannatlikkust.

Korduvalt on elu mind proovile pannud. Kas ma päriselt olen oma õppetunnist aru saanud ja päriselt hakkanud midagi teistmoodi tegema? Teekond on olnud kõike muud kui kerge. Mingid kahjustused elavad veel minuga. Aga hing on puhtam kui eales varem. Tagasi on tulnud usaldus Elu vastu.

Austan ja kummardun Elu seaduste ees. Need toimivad täiesti. Ei ole süüdi saatus ega see halb inimene. Kõik on peegel ja kui peegeldub negatiivne, siis on kõrge potentsiaal hinge kasvuks. Ja kõik tuleb ellu õigel ajal. Samuti kõik, mis peegeldub positiivselt ükskõik, mis olukorras või inimeses, on see kogejas endas olemas.

Ma olen õnnelik ja tänulik ning julgustan kõiki inimesi, kes läbivad hetkel oma elus mingit laadi kriisi pilku suunama ainult ja ainult enda sisse. Ausalt ja kõhklusteta vaatama endale otsa. Võtma vastutust oma valikute ja negatiivsete tunnete eest ning nägema nende taga imelisi õppetunde. Mis ei pruugi kohe imelistena tunduda, aga mis ära õppides viivad otsitud tasakaaluni. Kõik need pingutused, pisarad, ahastushetked ja raskused on väärt seda sisemist kasvu ja iseendaks saamist.

Maailm ei hooli enne kui sina ise hoolid iseendast. Tean, et kasv jätkub ja õppetunnid samuti jätkuvad, aga armastades ennast usun, et need on mahedamad, sest Elu on hell- ta toksib alguses vaikselt, et aeg on ärgata sisemistele muudatustele ja kui teda ei võeta kuulda, siis läheneb järjest jõulisemalt. Mahedat kasvamist, usku endasse ja sellesse, et Armastus, Hoolimine ja Austus on päriselt olemas!

magistriõpingute lõpetamine väikelapse kõrvalt

Sõidan täna varahommikul kooli poole. Olen kohe esimene kaitsja. Närvi sees peaaegu ei olegi. Magasin ka nii hästi, et hommikul ei suutnud kuidagi unest ärgata. Ainuke et kooli poole sõites.. pisarad valguvad silmadesse. Ei, need ei ole hirmu pisarad. Need on pingelanguse pisarad, õnne pisarad. Mu ees rullub lahti 9 kuune kooliperiood. Teekond täis valikuid, lapsehoiu organiseerimist ja võitlust iseendaga.

Mu kooli algus ja kolimine Tallinna satus ühele ajale. Mul oli 2009 aastal alustatud magistriõpingutega ja üks aasta sellest tehtud. Suhteliselt viimasel hetkel sai 2015 aasta suvel otsustatud, et naasen ikkagi kooli tagasi ja lõpetan magistri ära. Ei ole need poolikud asjad elus head. 

Ühe sõbrannaga oli kokku lepitud, et tema hakkab väikese tasu eest Kristoferi koolipäevadel hoidma. Vahetult enne kooli algust aga selgus, et isiklikel põhjustel ei saa see sõbranna mind lapsehoiuga aidata. Tollel hetkel oli see paras šokk. Ma olin juba kooliõpilaste nimekirja kantud ja kolimise protsess samuti pooleli. Tagasiteed ei olnud ja Kristoferile polnud ka hoidjat, loengud kohe kohe algamas. Proovisin otsida nö kutselisi lapsehoidjad, aga ei õnnestunud see tegevus. Siis satus mu teele, või õigemini andis mu sisetunne märku, et võiksin võtta ühendust ühe tol hetkel veel tuttavaga, et äkki saame lapsehoiudiili teha- tema hoiab minu last ja mina tema oma vastavalt vajadusele. Minu suureks üllatuseks ta oligi nõus ja selle 9 kuuga sai Maarjast meie päästeingel, kes hoidis armsalt Krisi minu koolipäevadel. Väga suurteks abilisteks olid veel kaks sõbrannat, Heili ja Essi, kellele olen samuti ülitänulik! Ja samuti mu üliarmas Haapsalu pere :)

Minu kooliskäimiste planeerimine nägi umbes nii välja, et iga kuu ja iga nädala alguses vaatasin ma tunniplaani ja siis hakkasin helistama, kirjutama ja küsima- kes, mis päeval, kui kaua saab Krisi hoida. See oli meeletu logistika ja pidev palumine. Seda on raske sõnadesse panna, kui palju mulle tähendab see abi, mida mulle Krisi hoiuga pakuti. Oli ka päevi, kus näiteks ema pidi kell 7 hommikul bussiga puhkepäeval Tallinna startima, et ma jõuaksin kella 10ks kooli. Sõbrannad käisid oma lastega minu juures (kooliaasta alguse perioodil kui Kris veel väike oli) ja viitsisid siin tunde olla. Kogu selle protsessi juures oli lähedaste tugi ja olemasolu see, mis andis mulle nii palju positiivsust ja jõudu.

Raskeimad hetked olid aga kohe alguses, kui 1. oktoobriks pidi esitama magistritöö projekti. Täpselt lapse sünnipäeva päeval. Ma olin alles kolinud, üritasin sisse elada uude elukorraldusse ning nagu ikka Kris tajus kogu seda stressi, magas halvasti, oli jonnine jne. Juhendaja leidmine, projekti koostamine, magistritööle suuna ja raamistuku andmine- kõik see paari nädala jooksul. Ainuke vaba aeg selleks oli siis ja ka edaspidi Krisi uneajad päeval nii 1,5h ja öösel. Ja kuna ta õhtuti stressis olles kipus iga mõnekümne minuti tagant nutma ja mind kaissu tahtma, siis võite ise arvata, kui võimatu tundus mulle, et ma saan selle projekti valmis. Ma nutsin ja tahtin loobuda. Mõtlesin, et ma olen täiesti segane ja võimatu ülesande ette võtnud- lõpetada täiskoormusega magistriõpinguid kaheaastase lapse kõrvalt, kellega ma elangi üksi ja kui meie kogu perekondlik tugivõrgustik on teises linnas. Mis mul küll arus oli!

Aga ma punnitasin. Ja sain esitatud. Edasi koolitükkide osas läks libedamalt, aga ikka ja jälle oli paras ettevõtmine kooliajaks Krisile hoidja saada ning haigusteperioodil tuli teha väga raskeid valikuid- kas riskida ja viia laps natukene tõbise lapsega pere juurde või mitte minna tähtsasse loengusse. Sa jätad lapse, sõidad kooli ja mõtled, kas see on kõike seda väärt? Äkki ikka on see üks hull ettevõtmine?

Ikkagi jätkasin. Koolitükke ja eksamiks valmistusi tegin hilisõhtuti ja päevi veetsin lapsega. Üks hetk hakkasin aru saama, et on aeg käsile võtta magistritöö kirjutamine. Mäletades veel värskelt sügisest tohutut stressi magistritöö projekti esitamisega, võtsin ma endale varuga aega. Märtsi kuust kuni mai esimeste kuupäevadeni ma kirjutasin pea iga vaba hetk magistritööd. Lapse päevauni ja ööuni. Ma ei lugenud raamatuid, ei vaadanud filme, ei chillinud õhtuti niisama, vaid kirjutasin. See ajas energeetiliselt juhtme üks hetk päris kokku, mida ma tajusin muidugi alles lõpupoole, kui kõik see oli kuhjunud, et ma endale ei saanud üldse aega võtta. Õnneks, kuna see oli ajutine ja läbimõeldud valik ennast natukeseks kõrvale jätta, siis mingit tohutut stressi sellest ei tulnud. Pigem, kui töö hakkas valmis saama ja hakkas vabat aega mai kuus tekkima, siis oli pimedast koopast väljaastumise tunne või talveunest ärkamise tunne- umbes nii et ahaaa.. muu maailm on ka olemas! Oh ja mina ise olen ka olemas! Mhhh.. vaba aeg- mis see on? Mida mulle võiks meeldida teha oma vaba ajaga? :P Päris naljakas oli :)

Üliäge Murphy oli üks päev enne lõputöö esitamist. Mul oli ajaliselt kõik paigas, et 1 päev enne ma vaatan viimased asjad töös üle, et järgmine päev trükki lasta, juhendajaga kohtuda ja töö kooli viia ja just see üks päev enne jääb Kris kõrgesse palavikku. Mul oli, et nagu mismõttes!? :D Ja mulle ei saanud keegi appi see päev tulla, sest ema ja vend olid tööl, sõbrannadel lapsed ja neid ma ei palugi haige lapse juurde tulla. Ravisin päev läbi Krisi ja õhtul kui palavikualandajaga magama panin palusin teda ja ingleid, et tal uni oleks hea ja ma saaksin töö lõpuni vormistatud. Hommikul sain vennaga kokkuleppele, kes tuli Krisi hoidma, kuni ma käin trükikojas, juhendaja juures ja koolis. Kui kõik see oli tehtud, siis arvake ära, kes oli terveks saanud? :P Õhtuks ei olnud enam Krisil mingit palaviku jälgegi ega muid sümptomeid. Ma räägin, ta lihtsalt tajub kõiki aspekte, mis minu sees ja meie ümber toimuvad!

No ja siin ma siis sõidan pisarad silmis kaitsmisele. Sest kohe kohe on see lugu läbi. Ühelt poolt nii raske, teiselt poolt nii tugevaks tegev. Nii palju kordi oli tunne, et ma vist ikkagi ei suuda, üksinda nii väikese lapsega magistrikraadiga ühele poole saada, aga samas ma nii tahtsin. Tahtis mitte alla anda. Tahtsin sisemiselt kasvada. Ja see õnnestus. Õnnestus, sest ma tunnen ennast tugevamana kui olin enne. Tunnen, et suudan ja oskan takistusi ületada. Tunnen veel suuremat sidet oma sõbrannadega ja perekonnaga. Tunnen, et ma olen Hoitud, Kaitstud ja Armastatud.

Mul on aega kõige jaoks, mis on mulle tähtis

Tänane postitus on ajendatud minu super-emotsioonist, et ma läksin üle mitme aasta täna tagasi tantsutrenni! Ühelt poolt see fakt ise, et saan nüüd jälle tantsida ja teiselt poolt see, kuidas oli ikka võimalik leida mu elukorralduse juures üks õhtupoolik nädalas aega tegevusele, mis toidab mu hinge.

Umbes siis, kui sündis Kristofer otsustasin, et ma enam ei hakka kasutama väljendeid nagu "mul on nii kiire", "mul graafik nii täis", "mul on nii palju teha kogu aeg". Sellega ma ju programmeerin ennast veelgi sellele, et mul polegi seda VABAT aega, mida justkui kellelgi pole. Otsustasin, et teen enda jaoks selgeks, mis on minu prioriteedid ja et säilitan oma tegevustes alati tasakaalu töö-lapse-pere-iseenda vahel. 

Kes mind tunnevad paremini, need teavad seda, et mul on alati mitu parallelset tegevust käsil, samas meeldib mulle organiseerida ja planeerida. See kõik täitsa sobib omavahel. Siis kui sündis laps, tekis üks tähtis inimhing juurde, kellega väga peab arvestama ja suhteliselt kadus termin nagu "minu vaba aeg". Ma usun, et ükski inimene ei peaks elama ainult tööle, ainult perele, ainult lapsele või ka mitte ainult endale. Kõik eluvaldkonnad ja tegevused peavad olema tasakaalus ja parajal määral- siis on ka inimene tasakaalus.

Jätkates uue uskumusega, et mul on alati vabat aega tegevuste ja inimeste jaoks, kes on mulle tähtsad- hakkasin ma kaaluma igat ettevõtmist, kohtumist, sõbrasuhet, et kas see on see, mis peab kindlasti mu elus olema? Mul on siiralt hea meel tõdeda, et luues teadlikult sellist elu, on mu ümber jäänud sõbrad, kes on tõesti Sõbrad, kellega suhtesse panustamiseks võtan ma regulaarselt aega. Ei ole nii, et sorry, mul nii palju tööd ja lapsega asjatamist, et ei saa kokku, see on keeruline vms Lähme nt vabal hetkel ka kolme lapsega- 1, 2 ja 3 aastasega kohvikusse, tekitame väikese kaose, aga kontakt jälle loodud ja püsib. Võin kinnitada, et tänu sellele on sõprussuhted oluliste inimestega süvenenud ja kasvanud.

Minu jaoks on olnud ka ülimalt tähtis tasakaal aeg lapsele-töö/kool vahel. Kuidas korraldada nii, et laps ei tunneks, et ma olen liiga palju ära? Ma olengi jälginud ja tajunud last. Kui palju on talle ok ja kui palju on mulle endale vajalik. Väikeste eranditega, mis on mööduvad, oleme suutnud seda tasakaalu hoida.

Aeg suhetele-aeg lapsega on samuti üks tähtis valdkond. Kus, kuidas ja kui palju võtta seda aega. Millal lapsega koos, millal lapsest eraldi. Kui palju on mulle endale vajalik, kui palju kaaslasele vajalik, kui palju lapsele vajalik minuga/meiega koos olla. Täiesti sisetunde ja tajumise küsimus. Samas seda ka ei poolda, et jätame suhte valdkonna elust välja, sest POLE AEGA. Aega leiab alati, tuleb targasti luua seda.

Ja lõpetuseks mu viimane ja hetkelemmik- aeg iseendale! Alustasin sellest, et sõnastasin enda jaoks ära, mis on see aeg ISEENDALE? Sest vahepeal olin ma arvanud, et see aeg on nt mu nõustamise aeg. Või et kui käin koolis. Õnneks sain asjale pihta, et need tegevused toidavad küll mind, aga teistmoodi. Et iga inimene vajab seda päris oma aega, mil ta teeb midagi, mis toidab teda energeetiliselt ja kus ta ei anna energiat ära. Kusjuures, kui ma hakkasin lapse u 2 eluaastal uuesti mõtestama enda jaoks, et mis mulle siis oma vaba ajaga meeldib peale hakata, avastasin korraks, et ma ei mäletanudki täpselt :D 

Aga igatahes, ma jõudsin selleni, et täiesti minu oma aeg tähendab mulle naiselike iluprotseduure nagu juuksur, kosmeetik jms ning liikumist ehk trenni. Ma olin katsetanud vahepeal paari aasta jooksul erinevaid fitnesstrenne ja isegi tennist, aga miskit ei tõmmanud mind nii palju, nagu tantsimine. Ma teadsin, et pean tagasi tantsupõrandale saama, aga tundus võimatu, sest kõik tantsutrennid on õhtuti ja veel 2x nädalas ka. Ja mu vend kolis tagasi Haapsallu! (rääkimata, et ka muu perekonna tugivõrgustik seal) Otsisin aina vabandusi ja mõtlesin, et küll lähen, siis kui Kris on 3 ja küll siis, kui ta veel vanem, kuni sain aru, et niipea ta üksi õhtuti koju ei hakka jääma ja midagi pean organiseerima, et tantsutrenni saada.

Minu otsusest, et nüüd tahan ma uuesti tantsima minna, kuni esimese trennini läks vist 10 päeva aega. Ma leidsin sobiva trenni, sain räägitud, et käin 1x nädalas ja olen tubli ja katsun iga kohalkäidud tund ilusti järgi jõuda. Siis mul veel ei olnud õrna aimugi, kes mul aitab Krisi hoida. Kaalusin tasulist hoidjat, uurisin erinevatelt sõbrannadelt ja lõpuks ühe sõbrannaga saime jutule, teha kordamööda lastehoidmist. 

Energeetiliselt ma tajusin, et see oli täpselt nii, et ma võtsin otsuse vastu, et ma leian selle aja ja need võimalused, et tantsutrenni minna. Ma teadsin, et see on väga tähtis mu keha, hinge ja emotsioonide jaoks. Ma ei teandud täpselt, kuidas, aga usaldasin elu ja samas uurisin erinevaid võimalusi. Ja lõpuks kõik sujuski.

Ehk siis minu point, et oleks tore, kui "mul on nii kiire ja pole üldse vabat aega" laused jääksid mineviku. Need ajad on mu meelest möödas, kui sellised sõnad tegid kedagi ägedamaks, huvitavamaks jms Aeg on suhteline, juhitav ja juurde tekitatav. Samas piiratud. Ja pole mõtet kulutada seda tegevuste, inimeste, tööde peale, mis tõmbavad su energiast tühjaks või ei anna midagi juurde. Elades positiivse uskumusega aja suhtes lood sa juba energeetiliselt neid võimalusi, et sul päriselt ka tekib vaba auk/võimalus teha midagi, mida sa väga väga soovid.

isadusest ja emadusest. lapse heaolust

Otsustasin kirjutada täna nii ühiskonna kui vanema ehk indiviidi mõistes tundlikul teemal.

Jäin mõni päev tagasi vaatama loodussaadet lumekakkudest- kuidas nad valivad paarilise, punuvad pesa ja kasvatavad ühiselt linnupoegi, kellel mis ülesanded on jne Antud kakkude paar otsustas saada järglased võib öelda et väga ohtlikes oludes. Seal oli linnupoegade kasvatamiseks eelkõige väga vähe toitu. Kui linnupojad olid koorunud, siis nagu arvata võis oli rollijaotus selline, et isaskakk pidas jahti ja tõi pessa toitu ning emaskakk soojendas ja kaitses linnupoegi. 

Mis juhtus siis, kui ümbruses enam toitu ei jätkunud? Esiteks tõi isaskakk toitu alati kõigepealt pessa- poegadele ja emale ning kui olukord läks kriitiliseks suundus isaskakk mitetunnisele retkele, et leida midagigi perele söömiseks. Mind hämmastas, kuidas ta ikka ja jälle pöördus tagasi. Ükskõik kui kaua ta eemal ei olnud. Ja nendel hetkedel, kui isaskakk liiga kauaks eemaldus hakkas emaskakk ise pesa juurest lahkuma, et poegadele toitu otsida, kuid samal ajal jättes pojad üliohtliku olukorda, kaitseta.

Nii, aga mis siis sellel kõigel pistmis isaduse ja emadusega inimeste elus?

Vaadates isaskakku tundsin ma nii suurt austust looduse ja instinktide vastu. Kuidas ta hoolitses ja nägi vaeva, et perel oleks toit laual. Ja ta tuli ikka ja jälle tagasi, mõeldes eelkõige poegadele, kes vajasid sööki. Mis toimub aga isade peas, kes lahkuvad ja ei tulegi tagasi? Kelle miniperede emaskakk peabki ise "jahile" minema, et pojad nälga ei sureks? Jättes seejuures meie mõistes siis inimlapsed ilma vajaliku läheduse ja soojuseta. Sest kõike korraga ei jõua ju. Olla jahil ja hoida pojad sooja tiiva all. 

Looduses pole see lihtsalt võimalik, et loomade või lindude üks paarilisest, kes on algselt loodud järglasi koos kasvatama, lihtsalt kaob (vähemalt ma pole ühestki sellises paarist kuulnud) Mina aga puutun ikka ja jälle kokku selliste endiste kooslustega inimeludes. Kas mõistus on tõesti kaaperdanud meie instinktid? Või äkki inimloom polegi loodud lapsi koos kasvatama, nagu ka mõned liigid? On see ainult meie ühiskondlik projektisoon; soov et see nii oleks?

Kui ma satun nende naistega kokku, kes kasvatavad üksi last/lapsi või loen nende kohta mõnd lugu, siis ma ikka ja jälle üllatun nr 1 sellest, et see on ka minu tänapäeva reaalsus (see on see koht, kus ma alati olin kindel, et minuga seda iial ei juhtu, as usual elus nii juhtubki :)) ja nr 2 ikka ja jälle imestan, kui palju need naised suudavad lastesse panustada ka üksi eluga toime tulles. 

Lapse jaoks on isa ja ema mõlemad ülitähtsad. Isegi kui ühte pole, on nii vaja omada kasvõi infot selle teise vanema kohta. Inimene peab teadma, kus on ta juured. Aga selles ma pole päris kindel, kas esimese eluraskuse posti juures jooksnud pistnud isa on samal pulgal nagu raseduse, sünnituse, imetamise ja ematundeid läbikogenud ema. Eriti seaduslikus mõttes. Aga see on puhtalt minu isiklik arvamus.

Mida võiks teha:

- kindlasti ära võta lapselt isa. Luba lapsel isaga kohtuda, kui isa ei ole just lapsele ohtlik.
- lähtu lapse heaolust, mitte oma emotsioonidest. Mis on lapsele hea? Kuidas on lapsele hea?

- tegele enda tunnetega lapse isa suhtes. Ükskõik kui palju pole ta sulle haiget teinud või midaiganes sa tegelikult tema kohta arvad, jääb ta ikkagi su lapse isaks ja sinu lapse üheks tähtsamaks inimeseks maamunal. Austa seda. Laps tajub sinu suhtumist teisse vanemasse, seepärast mida positiivsemalt sa suudad suhtuda, seda parem on lapsele.

- ära kunagi räägi lapsele teise vanema kohta halba. Ära kunagi räägi lapse ees kellegi teisega tema teise vanema kohta halba. Isegi kui ta on väga väike, ta mõistab su energiast ja kehakeelest, et midagi on väga valesti.

- andesta ja lepi. Et olukord on just selline nagu ta on. Aga ole kindel, et oled andnud endast parima, et lapse-isa suhe töötaks, mitte ei solvunud teise vanema esimese mitteilmumise peale või lihtsalt ei otsustanud "kohta kätte näidata".

Põhisõnum emadele- andke lastele võimaluse isa tundma õppida.

Põhisõnum isadele- väärtustage oma laste emasid ja olge laste jaoks olemas.

Aega tagasi ei keera ja lapsed on vaid kord elus lapsed.

Aga kui kõik on hoopis vastupidi, kui meile näidatakse?

Elu ja olukordade sügavmõõtmelisus avaneb tihti neile, kes on läbinud mingit sorti kannatuste rada.

Vaimse maailma esimene etapp on see, et sa neelad ja haarad kõike, mida sulle pakutakse.
Usud ja usaldad inimesi, kes oskavad vaimsusest kõneleda. Võimalik, et sa tõukad eemale neid lähedasi, kes vaimses keeles ei räägi. Fookus on väljapoole, kuigi terveneda tahaks sisemust.

Järgmisel hetkel sa aga avastad, et kõige suuremad "gurud" on kõige suuremas hingehädas ja lõputu vaimsuse neelamine ei paranda sisemust. Need, kes tahavad aidata teisi on tihti kõige rohkem hädas iseendaga. Kui sa hakkad päriselt enda sisemusega tegelema, siis teiste inimeste elud ei paku enam vanal viisil huvi. See on elu paradoks ja kindlasti millekski vajalik.

Kes on parimad nõuandjad? Need, kes on kõige vaiksemad ega kuuluta oma "õnnevalemit" teistele. See on nii tõsi, aga samas nii hoomamatu.

Mõnikord mulle tundub, et ma olen mingi tulnukas. Mida rohkem ma vaatan enda sisse ja leian harmooniat, seda vähem ma tahan rääkida, õpetada, näidata. Mida vähem ma olin kooskõlas iseendaga, seda rohkem ma tahtis unistuste tasakaalust rääkida. Ma ei usu enam enamike "gurusid", vaid kuulatan täiesti tavalisi inimesi. Mul on olnud au tunda kahte suure hingega inimest, kes üks oli klassikalises mõistes vaimsusest täiesti kauge ja teine kunagi ei kuuluta seda, kui ei küsita. Ma usun ja austan selliseid inimesi.

Palun, filtreerige infot, mis väljaspoolt tuleb. Küsige alati, kuidas see mulle hea on ja miks see mind puudutab. Ka kõige hullemad olukorrad on võimalik keerata väga "vaimseks", aga me unustame tihti, et selles elus on ka inimlik mõõde. Inimlikud emotsioonid, valud ja unistused. Kui neid eirata, siis minu arvamuse kohaselt ei tule sellest elust midagi head välja.

Sügavalt vaimne inimene on väga inimlik inimene. Minu jaoks. Mediteerida oma koopas on palju kergem, kui seista väärikalt silmiti kõikide elu raskuste ja kannatustega. Ja igas täiskasvanu elus neid tuleb. Raskuste olemasolu mingitel eluetapidel paneb aga sügavalt hindama igat õnnestunud päeva.

Lapsepõlve mõjud

Me sünnime ja kasvame üles kindlas perekonnas, kus igaühel on oma koht ja omad rollid. Perekonstellatsiooni järgi on tähtsad isegi sündimata lapsed e abordid, laste sünni järjekorrad, lahutused, kärgperendus kuni vanavanemate omavaheliste suheteni välja. Lapsepõlveperes võtame me sisse kindla rolli vastavalt sellele, kuidas perekond toimib. Hierarhia on paigas isegi loomariigis.

Lapsepõlves meid programmeeritakse. Nii väliselt kui siseselt. Sõnade ja tegudega, kui ka ütlemata ning varjatud saladustega. Polnud ammu ju see aeg, kus ei julgetud lastele näidata kurbust või viha. Lapsed tunnetavad absoluutselt kõike, millest ei räägita. Nagu pisikesed antennid. Seda on juba minu pojast nii hästi näha. Isegi veel enne saab aru, kui endale kohale jõuab.

Ega asjata ei öelda, et kõik probleemid elus algavad lapsepõlvest. See muidugi pole see koht, kus oma vanemaid süüdistada. Pigem on see kasvukoht, mida sa tulid õppima. Vastavad peatükid, mida on vaja ära õppida hakkavad selginema aga alles siis, kui saame päriselt täiskasvanuks ja seame küsimärgi alla oma lapsepõlve perekonnamustri ning võtame vastutuse kõige eest, mis meie elus on või ei ole.

Väga palju inimesi polegi justkui täiskasvanuks saanud. Pole oma lapsepõlve rollist välja astunud. Ega ka mina jäin nö täiskasvanuks saamisega nii kümme aastat hiljaks, kuigi olin kohe peale keskkooli finantsiliselt ja füüsiliselt täiesti sõltumatu oma vanematest. Emotsionaalselt aga mitte, mis on suurim seotus.

Kas sa oled tähele pannud, et ka aastaid hiljem peale kodunt väljakolimist on suhtemustrid vanematega ning õdede/vendadega samad, mis kodus elades? Ja kui veel need ei toimi ja ei tee sind õnnelikuks, siis on asi halb. Emotsionaalne seotus ja kindlad rollid perekonnas on niivõrd tugevad, et neist lahti rebida on väga keeruline.

Kas sa julgeksid tunnistada endale viha või pettumust oma vanemate vastu? Kas sa julgeksid päriselt näha oma vanemaid ebatäiuslike inimestena, mitte idealiseeritud vanematena, nagu me lapsepõlves harjume kujutlema? Kas sa suudad loobuda kõikidest sulle pandud näilistest ja peidetud kohustustest, ülesannetest, rollidest? Öelda, et mina olen mina ning ma loon endale sellise elu ning sellised suhted, mis mind rahuldavad sügavaimal tasandil? Aru saada, mis on sinu pärisosa ja mis on vanematelt-vanavanematelt üle võetud?

Me pole oma vanemate unistuste edasiviijaid. Me võtame lapsepõlvest kõike seda kaasa, mis tundub meile vajalik ja mõistlik arvestades enda isiksust, arvestades seda inimest, kes me olla tahame ning me jätame maha kõik, mis ei teeni meie kõrgemat hüvangut. Isegi kui see teistele haiget teeb. See on nende õppetund.

Me oleme tänulikud ja leppime, aktsepteerime, et kasvasime just nii ja saime just neid kogemusi, mis meid on teinud selliseks inimeseks nagu me oleme. Me julgeme võtta vastutust ja öelda ei. Me julgeme seada piire ja vaadata omaenda tulevikku. Me julgeme unistada ja oma unistused ellu viia. Ja ükskõik, mis kogemused me pole ka lapsepõlvest kaasa saanud, me julgeme oma kõiki pereliikmeid armastada tingimusteta ning sellistena nagu nad on. Ainuüksi sellepärast, et nad päriselt andsid endast tol hetkel parima.

Kes julgeb vaadata oma lapsepõlve, leiab suurimad muutused oleviku elus.
Aga liiga pikaks ei ole mõtet sinna jääda, sest tulevik vajab rajamist ja olevik elamist :)

Eluväärtusi ümber kujundamas

Ma olen 1,8 aastat olnud ema + 9 kuud kooskasvamist raseduse ajal. Ja mida aega edasi, seda rohkem hakkan ma mõistma ema-rolli tähtsust naise elus. Ma poleks arvanudki endast, et olen kodu-tüüpi naine ja et ema-roll mängib mu elus niivõrd suurt rolli. Ma olen alati palju asju korraldanud väljaspool kodu piire, kuid nüüdseks mõistan, et see oli vaid koha täide. Laps täitis selle koha. Mitte, et tegevusi väljaspool laps-kodu piire enam ei oleks. Aga nüüd ma tajun selgelt, mis on need tõeliselt vajalikud ja soovitud tegevused. See kriitiline hindamine ümbritsevale virr-varrile on isegi vabastav. Kui olla niivõrd enda keskmes, siis ei tahagi tormata kõikidele vabaõhukontserditele, teha Eestile suve jooksul kaks tiiru peale ning võtta osa kõikvõimalikest põnevatest projektidest. Päev mänguväljakutel, metsas, suvilas ning õhtune rutiin, lapse magamaminek ja üks hea raamat- ma olen sellega väga rahul, kuigi mu ema nimetab mind vanainimeseks :D

Ainult emaks saades saab naine aru, kas ja kuidas talle see roll sobib. Ma olen näinud kõrval naisi, kes on noored ja heas mõttes pöörased, aga emaks saades tundnud, et see on nii nende teema. Ja olen näinud ka neid naisi, kes unistavad ammu lapsest ja kui lõpuks emaks saavad, on neil muutunud reaalsusega raske harjuda.

Pühendnud ema ei võrdu kindlasti enda unistustest loobumisega. Ja pühendunud ema ei võrdu ka kokkaja-koristaja rolliga. Mina nt siiamaani ei naudi söögitegemist, kuigi laps saab 2-3 korda päevas sooja isetehtud toitu. Ja ma olen nii jonnijuurikas küll, et isegi lapsega kahekesi jäädes teadsin algusest peale, et eneseteostuse ja muude unistuste mõttes jätkan ma oma teed. Laps ei takista ju absoluutselt. Pigem inspireerib veelgi saavutama ja elama täisväärtusliku elu. Justkui nagu oleks nüüd suurem mõte kõigel, mida ma teen.


Pisikesed riided ja värvikirevad mänguasjad
väikesed sööginõud ja kodu täis lapsepilte.

Kunagi ei vahetaks ma neid veel rohkema vaba aja vastu
et teha kõike, mis pähe tuleb või minna sinna, kuhu ma just nüüd tahaks.
Et elada segadusest vabas kodus või et mitte kuulata jonni ja jorinat.

See side, see armastus ja pühendumine on väärt
kõiki hirme, raskusi ja pisaraid.
Ükskõik kui kaugel või lähedal-
ikka ja alati, olen ma su jaoks olemas!

Iseendaga sõbraks

Ma pole ammu kirjutanud. Seda mitmel põhjusel. Ühelt poolt tunnen, et mingid alustalad on paigas, nii on ja sellest ei peagi kirjutama. Teiselt poolt saades tuttavaks veel ja veel iseenda ja maailma toimimisega on väga raske neid kogemusi sõnadesse ritta seada. Ükski kirjutis, raamat, õpetus ei suuda väljendada kogemist ennast.

Aga ikkagi mingid Allikad suunavad mind siia tagasi.

Sõitsin täna pealinnast koju ja tundsin, kuidas mu ego ja süda said jälle omavahel kokkuleppele, surusid kätt ja andsid mulle tagasi mõnusa rahu. See on tavaline ja selle korrapärasusest olen ma juba aru saanud, et on paremaid ja halvemaid päevi. Ükskõik, kui paigas mu vundament poleks. Emotsioone, mõtteid, soove ja salajasi unistusi ei suuda meilt keegi ära võtta.

Kõige, absoluutselt kõige alus on iseendaga sõbraks saamine. Seda on näidanud minu kogemus üks-ühele. Kui lõpuks ma tunnen, et ümbrus hoolib, siis saan aru, et olen hakanud ka iseendast hoolima. Me oleme need, mida elu meile peegeldab- sõprade, suhete, laste, töö jms kaudu.

Varjukülgedest

Selleks, et ennast päriselt ja sügavuti aktsepteerida on vaja päevavalgele tuua kaugetest mälusopidest prahti, mida hea meelega kunagi ei silmitseks. See on valus, vastik ja ebameeldiv, sest üritame lisaks ideaalsele elule kujundada endast vigadeta inimest- mõistvat, hoolivat, teistega arvestatavat. Aga kui paljud meist julgevad päriselt silmitsi seista viha, enesekesksuse, kadeduse ja muu sellise jamaga enda sees? Väline maailm on käivitaja, tunded on aga meie sees. Kunst on mitte teisi süüdistada. Ja kunst on loobuda soovist nendest tumedatest tunnetest lahti saada. Vaid nendega tuttavaks saada- aru saada, kust nad tulevad ja mida ütlevad meie kohta ning siis nendega rahu sõlmida.

Ma arvan, et iga värske lapsevanem on šokis, kui üks hetk valdavad teda lapsega seoses lõputult joovastava armastuse kõrvalt viha/ärrituse/tüdimuse tunne. Või nagu üks mees ütles, et ainult abielupaarid saavad aru, mida tähendab korraga vihata ja armastada. Need on vaid mõned näited varjukülgede ilmnemisest meie eludes.

Ego + süda

Need kaks peavad raudselt omavahel koostööd tegema ja heades suhetes olema! Mina väidan, et ego ei saa lihtsalt kokku pakkida ja ära unustada, et ta meil olemas on. Ego positiivsed väljundid on teadmine, kes ma tegelikult olen, mida vajan, mis on mulle ok ja mis absoluutselt mitte. Süda juhib tasakaalu suunas, kus on meie sisemisele arengule parim võimalik tee. Ego on materiaalne, süda tunnetuslik. Kui ego võimu enda kätte haarab, siis kaasneb sellega ülemõtlemine, stress, liigne kontroll ja hirm. Koos südamega liigud sa aga sinu jaoks sellel hetkel võimalikult parimalt valitud teel ning su kõik tähtsad vajadused on täidetud niisugusel viisil, et sa saad keskenduda oma sisemisele arengule. Ja sellega kaasneb meelerahu- see on minu lemmikkoht ja lemmikväljund :)

Kas sa julged olla üdini aus iseenda suhtes; oma soovide, vajaduste ja unistuste suhtes? Isegi siis, kui peaksid selle nimel loobuma paljudest harjumuspärastest asjadest?

Mina julgen väita, et see on seda väärt. Kontakt iseendaga nii isiksuse kui ka hingelisel tasandil on andnud mulle uue hingamise, selge suuna ja rahu. See viimane on väärt igat pingutust.

Siin on mõned väited, mis aitavad sul hinnata, kas võiksid iseendaga rohkem sõbraks saada. Kui mõni väide on sinu kohta, siis julgustan sind vaatama enda sisse.

- sa katsud toimetada nii, et meeldida teistele ja pälvida nende heakskiitu
- sa üritad kõike kontrollida
- sa ei tea, mida sulle teha meeldib ja/või millest sa unistad
- sa tunned, et ümbritsevad inimesed ei hinda sind ja su pingutusi
- sa ei meeldi endale
- sa oled klammerduv, kaassõltuv, ei suuda olla üksinda
- sa surud järjepidevalt mingi osa endast alla
- sa oled tihti kurb, lootustu, stressis
- sa pole rahul enda suhte/töö/sõpradega või kõige kolmega korraga

Minu teine emadepäev- missugune ema ma siis olen?

Täna möödus minu teine emadepäev ja hakkasin mõtisklema, missugune ema ma siis enda arvates olen, mis põhimõtete järgi last kasvatan ja kas nooremena, 20ndate alguses emaks saaduna oleksin ka olnud samasuguste põhimõtetega, nagu praegu?

- üks suur erinevus, mida kogen ümbritsevatega/lähedastega võrreldes on see, et lasen Kristoferil kogeda ja läbi elada pea kõiki tundeid, mis tal üles tulevad. Mõnikord on see ääretult raske just iseendale. Kergem on last vaikusesse tagasi kussutada/tähelepanu mujale viia. Aga kas ka parem talle? Iga kord kui ma näen, et tal tuleb mingi virin sisse, siis küsin ta käest, et milles asi. (muidugi on ka neid olukordi, kus ma saan aru, et tal on nt tähelepanu vajadus, aga ma ei saa talle seda anda, siis töötab tähelepanu mujale viimine hästi, aga ma katsun talle tagasi peegeldada, et ta tunneb mu tähelepanust puudust, et miks emme ei saa praegu ta juurde tulla jne) See on nii olnud beebist peale. Ma ei jookse kohe kussutama või "tššš"tama oma last, mida näen, et paljud mu lähedased automaatselt teevad. Mõnikord minu "meetod" lõpebki ahastava nutuga "mama tipa-tapa" sõnade saatel, kui nt olen ära käinud ja ta kogenud vahepeal mingeid hirmusid seoses sellega. Aga kui lasen tal turvaliselt enda süles nutta, siis 5 minuti pärast ongi kõik hirmud ja nutud läbi. Ema süda talub niisugust nuttu muidugi üliraskelt, kuid ma usun et on parem, kui laps saab iga hetk sinuga jagada seda, mis tal hinges, kui et ta õpib tegema sinu juuresolukul head nägu, et ainult sul paha/ebamugav/valus ei oleks. Lapsed kohanevad vanemate soovidega ülikiiresti ja ma pole kindel, kas noorena oleksin osanud niimodi last kuulata. Kellele tundub, et teema puudutab, siis on olemas hea raamat "Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla" Aletha J. Solter

- Mul on poja 1 aasta ja 7 kuune ja ma olen ikka veel täiskohaga kodune emme. Olen seda usku, et kuni 3nda eluaastani (igal lapsel see võib natukene varieeruda) vajab laps eelkõige ema/vanema lähedust, aga ema ei tohi mingil juhul unustada iseenda. Kui su enda tass on tühi, siis sa ei saa pooltki olla nii hea ema lapsele, kui siis, kui su enda tass on täis. Kerge öelda, raske teha, sest tuleb väga hästi tajuda enda piire ja lapse vajadusi ning nende vahel kompromisse teha.

- "Hea ema" ei saa defineerida mingite parameetrite järgi. Iga ema ja lapse kooslus on unikaalne, kõrgemalt poolt paika pandud. Parim, mida üks ema teha saab on õppida tundma iseennast, oma piire, vajadusi, soove ja võimalusi. Tundes kõiki neid külgi iseendas saadki sa oma lapsele olla parim võimalik variant iseenda emaks olemisest. Laps ei vaja täiusliku ema, vaid piisavalt head ema, kes saab enda ja oma eluga hästi hakkama ning jagab seda ka lapsega.

- Üks mõte, mis on mul ka FBst läbi käinud: Laps ei ole mitte kunagi süüdi oma vanemate kannatustes. Isegi kui näiliselt on see lapse pärast (mure, väsimus, lapse jonn jms). Vanema kohustus on igal hetkel peegeldada lapsele armastust. Isegi kui vanem on väsinud ja närviline. Öeldes lapsele, et ta seda praegu on ja kinnitades, et laps pole selles süüdi. Lapse tunded on kriisiolukorras tähtsamad- tema veel ei oska oma emotsioone juhtida. Täiskasvanu kohustus on õppida ennast juhtima, ka kriisisituatsioonides ja isegi, kui talle pole seda lapsepõlves õpetatud. Laps armastab tingimusteta ja ohverdab ennast. Laps on püha ja vanema kohustus on külvata teda armastusega, siis kasvab temast õnnelik inimene. Muud ta ei vaja. 

- Lapsed on meie Õpetajad. Seda on raske sõnadesse panna. Seda peab kogema.

Ma naudin väga ema rolli ja just seda emotsionaalset jagamist lapse ja enda maailma vahel. Ma olen nii tänulik, et olen taasavastanud oma emotsionaalsuse ja temperamendi uues kuues. See lisab elule tohutult värve ja laseb tunda emadusega kaasnevaid üksikasju väga sügavatel tasanditel.

Nii nagu sünnib laps pimedusest valgusesse, nii on ta viinud mind läbi pimeda oru sära ja päiksepaiste kätte.

Emad teavad, kuidas on võimalik
imetleda lõputult oma lapse igat liigutust, pilku ja tegutsemist.
Sulada tema naeratusse, kallistusse nii, et maailm peatub.

Emad teavad, kuidas tahaks
iga hinna eest vahetada kohad lapsega
kui tal on valus, kui ta on õnnetu või hädas.
Haiguspuhangu ajal sa oled valmis andma kõik, et tal vaid natukene kergem hakkaks.

Emad teavad, et ükskõik, kui raske vahepeal ei oleks
mitte kunagi sa ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu.
Emaks olemise kogemust. 
Mille taga on ürgne instink ja tingimusteta maailma sügavaim Armastus.
Ta on õnnistus, Ta on päike igas päevas, Ta on Armastuse kehastus, millele sina andsid Elu.

"Naiselik naine" läbi minu silmade- arvamus vol2

Inimesi on erinevaid. Naisi on erinevaid. Kas meie, naised, peaksime pürgima kõik ühesuguse definitsiooni poole, et olla naiselik; et olla õnnelik?

Mõni aasta tagasi arvasin ma, et naiselik naine on see, kes on rahulik, tasakaalukas, voolav. Kogu aeg, iga päev. Käisin naiselikkuse koolitustel, üritasin olla aina parem ja "õigem". Sellest veel mõni aasta ettepoole vaadates olin ma see naine/tütarlaps, kes teadis täpselt, mida tahab ja mida ei taha ja valjuhäälselt selle eest ka seisis. Ehk ettevõetud, põhimõtteliselt kardinaalne muutus iseendas oli paras väljakutse.

Midagi isegi õnnestus. Mu vanad head sõbrad ja pereliikmed, kes tundsid mind lapsepõlvest peale ahhetasid ja imestasid, et mis vanast Nataljast küll saanud on- kodus jookseb ringi, kandikud käes ja teeb kõik ette-taha ära. Aga mis hinnaga see ja ka kõik muud muutused toimusid? Lugege mu viimase aasta postitusi :))

Nüüdseks, läbi käinud tulest ja veest tahan ma kõikidele naistele öelda, et ärge proovige ennast sättida mingi definitsiooni või ühiskonna arvamuse raamidesse! Sinu naiselikkus väljendub hoopis muud moodi, kui sinu sõbranna või naabrinaise naiselikkus. Tähtis on taastada kontakt iseendaga.  Ja avastada oma individuaalne naiselikkus. Mitte saada selliseks "heaks" naiseks, nagu meilt oodatakse.

Allpool mõned minu mõtted, mis ei pretendeeri ainutõele. Need on läbi minu kogemuse, kui avastasin enda naiselikkust ja iseennast läbi enda kaotamise.

Naiselik naine võiks olla iseendaga harmoonias, kui ta:

- laseb olla endal jõgi ja mehel jõesäng, kes hoiab jõge. Naiselikkus on emotsioonid- üles ja alla, kurbus ja rõõm, nutt ja naer. Mehelik energia hoiab neid emotsioone kontrolli all; hoiab jõge, et ta ei väljuks oma sängist.

- on kontaktis enda intuitsiooniga. Ta teab, mis on talle/ta perele hea ja mis teekonda on parem ette võtta ja mis teedpidi mitte minna. Naine usaldab ennast. Mees usaldab naise intuitsiooni ja teeb sellest lähtudes otsuseid.

- jagab puudutusi, hellitusi, õrnusi nii endale, mehele kui ka lastele. Naiselikus puudutuses on Universumi soojus ja armastus. See tervendab ja ütleb- ma täidan sind Armastusega!

- teab, mis isiksus temas peitub ja seeläbi hoolitseb oma sisemiste vajaduste eest. Ainult siis saab ta välja jagada sedasama soojust ja armastust. Muul juhul jääb naise enda tass tühjaks ja siis ka parima tahtmise juures ei tunne lähedased seda armastuse voogu, mida naise/ema käest võiks saada. Kuna naine on loodud vahendamaks Universumi universaalset Armastus, siis on ülitähtis, et ta oleks iseendaga kontaktis, läbi mille ta saabki ligi sellele universaalsele energiale.

- naudib ja armastab oma keha ning laseb nautida ja armastada oma keha ka mehel. Seks ei ole ainult meeste jaoks! See on vastastikune energiate mäng, mille väljundiks on nii naudig kui ka uus elu.

- loob korterist/majast hubase kodu ning kasutab oma loovat ja universaalset energiat ka muudel aladel. Olgu see töö, mõni hobi või enese loominguline väljendus.

- teab, et ta on väärtuslik, väärt vaid parimat ja loob suhteid, mis toetavad teda ning ta kasvu. Ta ei tegutse hirmust jääda üksi, ta usaldab elu, sünkroonsusi ja eelkõige usaldab ta iseennast.

Ma tänan sind imeline ja särav A., kellega meie teed ristusid justkui juhuslikult, aga me mõlemad teame, et juhuseid ei ole olemas. Tänu sinule sain ma oma ammust tunnetust sõnadesse materialiseerida- naiselik naine ei ole see, kes on leplik ja vaikne ning tegutseb ainuüksi teiste heaks, vaid see, kes teab, mis on ta väärtus, julgeb selle eest seista ja julgeb tunda- tunda elu igat külge enda südames.

Oleme loodud naistena, et kanda siin Maal naiseliku energiat. Et vahendada Armastust ja Elu. See on meie ülesanne.